EKRE valitsuses: seisva veega tiigis on tekkinud lainetus

Mart ja Martin Helme, ministrid ja erakonna liidrid.

EKRE ning Mart ja Martin Helme on Eesti poliitikasse toonud uusi ja põhjalikke muutusi.

Kõigepealt on ametnikele selgeks tehtud, et “elu tsitadellis” ehk mugavustsoonis olesklemine on läbi ja tuleb senisest tõsisemalt tööle hakata. Ja mitte ainult tegutsema hakata, vaid muutustega kaasa minna. Või oma koht järeltulijale üle anda.

Ebapädevad ja stagneerunud ametnikud ei tunne ennast enam kindlalt ja seda ongi vaja. Kuid paraku pole nad üksi – ametnikkond suur, neil on olemas sidemed varasemate võimuringkondadega ja nad moodustavad kiiresti ringkaitse, et vastu panna.

Mõistagi ei käi jutt kogu ametnikkonnast, vaid vähemusest, kes muutusi ei soovi. Nendelt võib oodata Itaalia streiki ehk passiivset vastuhakku, aga ka otsest mässu, nagu seda juba juhtunud on. Paraku alluvad ametnikud rahva mandaadiga poliitikutele, kel on voli takistajaid paika panna, kasvõi erru saatmisega.

Teise asjana on EKRE ja Helmed asunud kõrvaldama “halli tsooni” ehk määramatust, milles saavad stagneerunud ametnikud omi asju ajada. Ühe rohkem pannakse paika tegevuste, haldusalade, alluvuse ja võimu piirid, sest paljud ametkonnad teevad asju, milleks neil volitust pole. Või vastupidi, nad ei taha oma haldusala eest vastutada.

Kolmandana on EKRE algatanud raha otsimise kohtadest, mille kohta ütleb Mart Helme: “Riigieelarves on selliseid kulusid, mis on seal tiksunud aastaid ja aastakümneid, mis kunagi olid vajalikud, aga tänasel päeval enam pole, vaid on stagnatsiooni ja inertsi tunnusteks.” Sellised “alati on nii olnud”- kulud ongi koht, kust lisaraha otsida.

EKRE tugevuseks on ka see, et kuigi koalitsioonileppes tuli partneritele paljudes asjades järele anda, on rahvuskonservatiivid saanud palju alternatiivseid väljundeid ehk oma põhimõtete elluviimist mingi teise nurga või teise nimetuse all.

Muidugi ei lähe need asjad õlitatult. Praegu tuleb uutel ministritel, eriti EKRE omadel, ellu viia asju, mida on otsustanud varasemad valitsused, ja sageli ei saa neile kätt ette panna, eriti kui mingeid koalitsioonileppeid ei rikuta, kuigi seadus on lihtsalt teatud vastuolus rahvuskonservatiivide valimislubadustega.

Selliste vanade asjade ellurakendamisel aga rõhub ajakirjandus alati sellele, et see tuleb EKRE ministeeriumist, kuigi tegu on eelmise valitsuse ministri algatusega – nii proovitakse näidata, et EKRE ajab asju, mis ei lähe kokku varasemate lubadustega.

EKRE ministritel läheb veel mõni aeg, et ennast õõtsuval pinnal sisse seada ja oma jalgealune kindlaks muuta, kuid muutused juba toimuvad – selle hea näide on 1. juulist rakendunud aktsiisilangetus, mida nii kiiresti ei oodatud.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga