Keskkonnakaitsja, naisõiguslane, vähemuste eest võitleja, vihaõhutaja…

See “mittevihane” naine protesteerib USA kohtuniku Brett Kavanaugh` ametissemääramise vastu. Paarikümne aasta taguses teismeliste omavahelise käperdamise loos süüdistatud kohtuniku vastu algatati laimukampaania, mis lõpuks täiesti alusetuks osutus. “Valesid” inimesi võib seega vihata küll.

Paradoksaalne, aga ka võitlus vihakõnede vastu on üks suur vihaõhutamine.

Pannakse ju kõik inimesed vihkama kedagi, keda ühed kujutavad ette kui väikest üksikut trussikutes meest, kes istub oma poolpimedas korteris arvuti ees ja treib muidu sõbraliku rahva vastu vihaseid kommentaare. Teiste jaoks on see aga terve erakond oma “trollidega”. Need pahalased tuleb lömastada ehk “Keeb rahva viha raevune…” ja siis on kõik lubatud – me ise oleme ju head ja tegutseme õilsa eesmärgi nimel!

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad algatas teisipäeval uue petitsiooni Eesti karusloomafarmide keelustamiseks ja kogus sellele vähem kui ööpäevaga üle tuhande digitaalse allkirja. Tore on, aga paljud neist allkirjastajatest teavad üldse, kui palju on Eestis neid farme, palju on neis loomi ja millistes tingimustes neid tegelikult hoitakse (farmiomanikud väidavad, et nad on loonud normaalsed tingimused ja ainus küsitavus on loomade hukkamine ja karusnaha kasutamine)? Avame tule, teadmata midagi sihtmärgist peale selle, et ta on olemas…

Eestis võideldakse juba väga paljude õilsate asjade nimel – me võitleme soolise palgalõhe, kliima halvendamise, karusloomafarmide, perevägivalla ja veel kümnete nähtuste vastu. Kas aga võitlust on võimalik pidada vihata? On ju kõigi nende asjade taga keegi, kelle vastu võideldakse – palgaga nöökija, õhureostaja, loomapiinaja ja vägivallatseja peale tulebki kuri olla. Nii me olemegi võitluses hea eest pidevalt kurjad – ja loomegi vihafooni!

See pole lihtsalt võimalik, et naiste marsil, kus võideldakse kaagutamise keelajate vastu ja õiguse eest teha oma kehaga mida iganes, valitseks sallivus – ei, seal on koos sõjakad amatsoonid ja möllab raev. Isegi “natslike” rahvuskonservatiivide vastu protesteerima ei tulda sallivusega südames – see räige viha ja soov nad hävitada oli näha nii Tarandis ja Hartlebis kui ka roosades feministides tõrvikurongkäigu teel. Aktsioonideks valmistuvad protestijad kütavad ennast juba hommikul voodis ärgates üles ja siis päästetakse viha tänavatel valla.

Enamik neid võitlusi on anonüümsed – keda me süüdistame Eestis kliima jätkuvas halvendamises või naistele vähem maksmises? Seal pole konkreetseid süüdlasi, kuid ega neid polegi vaja – viha peabki olema suunatud abstraktse sihtmärgi pihta. Muidu lähevad protestijad ja peksavad ettevõtte omaniku läbi, too jaotab oma palgagi naistele ja võitlus ongi otsas. Või pannakse põlevkivitehas kinni, koondatud töötajad lähevad marru ja siis peavad protesti algatajad selgitama, kuidas tuleb puhta looduse, kuid sotsiaalsete pingetega edasi minema.

Ei, võitlus peab olema anonüümne! Siis saab selle varjus hukka mõista kelle tahes või võtta vastu seadused, mis hakkavad piirama kõiki, ka neid, kes asjaga üldse seotud pole.

Ei maksa lasta ennast eksitada sellest, et võideldakse püha eesmärgi nimel – keegi ei kogu ju populaarsust üleskutsega tagada Eesti rahva heaolu metsade maharaiumise ja Hiinasse tselluloosiks müümisega, või Eestit radioaktiivsete jäätmete ladustamiskohaks muutes ja selle eest raha kasseerides. Idee, millega rahvast suunata, peab olema õilis!

Sellise vihaõhutamisega saavutatakse teisigi eesmärke – näiteks perede lõhkumise. Tütar küsib isalt: “Miks sa töötad nii saastavas firmas!” Isa vastab: “Selleks, et meil toit laual oleks, tütreke!” “Isa, tule sealt ära ja mine mingisse loodust säästvasse firmasse!” Väga tõenäoline, et sellised dilemmad tekivad, kui juba isade “rassism” on lastele probleemiks.

Neomarksistlike elukutseliste võitlejate loomine toob kaasa teisigi väärastumisi. Pidevalt lahingus olijal ei ole aega isiklikuks eluks ja tema pidev õigusnõudmine ei saagi kaaslasele meeldida. Kõik need pretensioonikad ja kapriissed mingite õiguste eest võitlejad muutuvad õelateks üksikuteks inimesteks. Poliitaktivistid täiendavad seega vähemalt naiste poolelt marufeministide või LGBT ridu, sest seal ollakse koos õed. Ja viha aina kasvab ja kasvab ja teadagi kelle vastu…

Mida öelda inimestele, kes lähevad kaasa nende kümnete võitlustega? Ilmselt saab paljusid asju ka barrikaadidele ronimata selgeks rääkida, sest eesliin on tulistamiseks, mitte diskussioonideks. Tehke kõigepealt kõik teemad endale selgeks ja alles siis otsustage, kas on mõtet tänavale tulla. Muidu teiega lihtsalt manipuleeritakse…

Ja kindlasti vaadake, kes teid võitlusesse kutsub. Praegu on nendeks järjekordse paradoksina sallivusleer, peas kiiver ja käes Kalašnikov.

Kommentaarid