Kurjategijad õitsevad, Inimõiguste Kohus toetab neid ja ühiskond kannatab

Postimees avaldas tõsiselt põrutava uudise, mis ajab ilmselt kogu ühiskonnal karvad turri.

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas teisipäeval, et seitsmele Eesti vangile on liiga tehtud ning nende kinnipidamiskamber oli omal ajal liiga väike – seetõttu peab riik vangidele, kelle seas on ka kaks mõrtsukat ja vägistaja, maksma kokku ligi 50 000 eurot valuraha, kirjutab Postimees.

2014. aasta 1. jaanuaril määras justiitsminister kambri miinimumiks kolm ruutmeetrit, mistõttu alates sellest ajast pole vangidel enam õigust kitsaste tingimuste üle kaevata. See aga pole kaotanud vangidelt õigust varasematel aastatel osaks saanud ülekohtu eest riigilt valuraha välja nõuda.

Raha tuleb maksta kahe inimese tapmise eest eluaegset vanglakaristust kandvale Vladimir Nikitinile, ebaseadusliku relvaäri eest vangi mõistetud Martin Villemsile, varguste eest korduvalt kinni istunud Igor Karpile, korduvalt trellide taga valvureid peksnud Peeter Jeretile, valerahaäri eest pikka vangistust kandnud Aleksei Savvale, korduvalt karistatud vägistajale Guntars Kaziksile ning röövmõrvar Vitali Tarasovskile. Lisaks üle 50 000-eurosele valurahale peab riik katma ka vangide enam kui 10 000 eurot õigusabikulu.

Mõistagi on esimene hinnang see, et tegu on JOKK-juhtumiga. Juriidiliselt on kõik korras ja kellelegi on liiga tehtud – see hüvitatakse ka tagantjärele. Aga Euroopa Inimõiguste Kohus ei anna mingit hinnangut sellele, mida teeb nende otsus inimeste õiglustundega.

Mis tundega loevad Eesti inimesed sellest, kuidas riigi seadusi jõhkralt rikkunud, paljudele inimestele haiget teinud ning ka tapnud kaabakad lüpsavad riiki ja selle kaudu meid kõiki endiselt edasi? Mis tundega loevad seda uudist näiteks vägistaja ohvrid? Et kurjategijate õigused on kõige tähtsamad ja õiglus võetakse ohvri rahakotist?

Siit edasi tekib küsimus – mis õigusega otsustab kusagil kaugel asuv ja kõlavale nimetusele toetuv kohus Eestis toimuva üle? Me oleme ju andnud jällegi ühe asja otsustada inimestele, kes pole ilmselt kunagi Eestis käinud ja nende loodud reeglite väljatöötamisel pole Eesti kunagi osalenud.

Mis saab edasi? Edasi juhtub see, et vangid hakkavadki ühiskonda terroriseerima ja seda ka vanglamüüride tagant. Ilmselt ei julge varsti isegi vangivalvurid enne korralikult järele mõtlemata vangi korrale kutsuda, sest see asi võib lõppeda Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Seejuures on kõige pretensioonikamad sellised parandamatud vangid, nagu pidevalt ka vanglas seadusi rikkuv eluaegne vang Juri Ustimenko. Ilmselt on ühiskonnas väga paljudel kahju sellest, et politseinikud ei teinud omal ajal veel ühte lasku, nagu tema kaaslase puhul. Kui palju on Eestile läinud maksma see Vene retsidivist, keda saab suurivaevu enam inimeseks nimetada – ehk ainult välimuse järgi! Siin maksab Mart Helme ütlus Postimehes – see on loom ja ohtlike loomade puhul on vajalik surmanuhtlus.

Kahju, et Eesti läheb pseudoinimlikkuse teed, kus vangil on õigusi rohkem kui seaduskuulelikul inimesel; kus kurjategijad elavad jätkuvalt ühiskonna turjal ja kõige selle üle otsustab kaugel asuv ebainimlik Inimõiguste Kohus.

Lõpetuseks aga värske uudis Eesti Ekspressist: “Oma eestlannast naise mõrvamise eest Viru vanglas kinni istuv tuneeslane Mohamed Helmi Jebnouni palus kohtult abi, et ta ei peaks ramadaani ajal koristajana töötama.” Mõttekoht.