10.04.2019
ERR ei tundu enam enesepuhastuseks võimeline olevat.
Miskit on mäda selles liberaalses demokraatias – raisakulliks muutunud neljas võim tunneb ennast ebaõiglaselt tutistada saanud lapsena ja ERR isegi ei tunnista, et miski oleks valesti!
Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski on tulevikku kirjeldanud eriti traagiliselt: kui langeb ERR, läheb ülejäänud meediaga juba lihtsalt.
Paniköörid kütavad hüsteeriat üles teadlikult, jättes tähelepanuta fakti, et EKRE-l ei ole ühiskonnas võimu lehtede sulgemiseks või tsenseerimiseks isegi kui ta seda sooviks – aga hetkel on jutt hoopis tasakaalukamast ja sõltumatumast ajakirjandusest, ning seda eriti rahvusringhäälingu puhul.
“Küsimus ei ole ju vaid mõnes “ebasobivas” ajakirjanikus,” väidab Bahovski. Aga paraku sageli ongi! Andres Kuusk suudab inimestega normaalselt rääkida, aga Johannes Tralla mitte! Kui jätta kõrvale EKRE, siis käitus Tralla halvasti ka Mihhail Kõlvartiga. Probleem on ka selles, et ajakirjanike noorem põlvkond on saanud õpetuse, nagu oleks õige reporter raisakotkas, kes kisub mistahes hinnaga sõnad suust välja ja võib neid vajadusel igatepidi väänata – unustatud on Juhan Peegeli õpetus, et ajakirjanik peab inimeseks jääma.
Bahovski kasutab väljendit “võimuleihalejad”, püüdes justkui näidata, et EKRE tahab valitsusse vaid suude sulgemiseks. Ei, rahvuskonservatiivid nõuavad ajakirjanikelt vaid professionaalsust ja inimlikkust, kallutamata suhtumist kõikidesse – praegu võetakse rahvuslase taustaga intervjueeritavaid vastikute putukatena, kes tuleb igal juhul lömastada!
Diplomaatia peatoimetaja diplomaatiaga ei hiilga, sest ta kirjeldab oma nägemust sellest, kuidas EKRE tahab seadust, millega iga neile ebameeldiva asja eest türmi saata saab. Selline suhtumine on tuttav – ka rahvuskonservatiivide hümniseaduse puhul köeti kõik ahjud üle väidetega, et EKRE soovib jalutud ratastoolist püsti tõusma sundida, ja neid lollusi räägiti otse Riigikogu kõnetoolist!
Bahovski otsib välja väljendid, mida olevat nende “õnnetute” ajakirjanike kohta kommentaarides öeldud, möönab poole suuga, et Vooglaidude mõnitamine läks jah pisut liiale, ning läheb paralleelidega Vene meediasse. Kogu tema jutu pidevalt õigustav toon paneb mõtlema: miks selline ringkaitse? Õige hõlma ei pidavat ju keegi hakkama?
Aga ehk väreleb neil endil pisut südames: rahvusringhääling peaks olema kogu ühiskonna hääl – ainult et EKRE osas kõlab sealt tulev vaimude väljaajamise loitsuna? Ehk astus keegi liiga valusasti konnasilmale, mis tegelikult juba ammu kingas valu teeb? Ärge tulge ütlema, et ERR pole saanud lugejakirju, milles heidetakse ette kallutatust, sest neist kirjadest räägivad ka rahvusringhäälingu töötajad!
Martin Helme rõhutas, et ta ei läinud nõukokku jutuga, et üks või teine inimene tuleb lahti lasta. “Juhin tähelepanu, et meil on ERR-i seaduses kolm või kaks paragrahvi, millel on vähemalt seitse alalõiget, mis kõik nõuavad ühiskonna sidususe tagamist, nõuavad tasakaalustatust, nõuavad professionaalsust. Minu seisukoht on, et neid nõudeid on rikutud. Ja mitte ainult ühes või teises saates – ma tõin siin ka terve rea näiteid, kus uudised ja arvamused on kokku pandud, mitte ei hoita neid lahus; kus arvamussaadetes tegeletakse väga selgelt viha õhutamisega – see hõlmab mitte lihtsalt uudistesaateid, vaid ka inglise- ja venekeelseid saateid,” rääkis Helme. “Minu selge seisukoht on, et siin on olemas institutsionaalne kallutatus. Kahjuks minu kolleegid sellega nõus ei olnud,” lisas ta.
ERR valetab ju isegi Martin Helmest rääkides – tema nõudmist pidada kinni tasakaalustatusest kirjeldatakse kui tahtmist inimesi vallandama hakata. Paanikas ajakirjandus ei märka isegi seda, kuidas nad kõnealust teemat käsitledes ilmselgelt vassivad!
Ega kallutatusest ju ERR-is keegi ei räägi – seda ei pidavat lihtsalt olemas olema. Seda väidetakse isegi siis, kui kogu ajakirjandus Martin Helmet ainult sõimabki. Samas aga seesama ajakirjandus õitseb selgel mäekallakul – Postimees kirjutab Mart Helme intervjuu pealkirja sisse “tapmise” tema ütlusena ja silm ka pilgu. Meedia ei näe oma kallutatust isegi 90-kraadise nurga all EKRE vastu viha õhutades.
Meedia paneb ka valitsuse kaude paika, mõistab hukka, sunnib vabandama, surub lugejate-kuulajate peadesse “õiged mõtted” ja kui keegi seda ideoloogilist monstrumit puudutab, viskab too kohe maha ja hakkab niutsuma: demokraatiale tehakse liiga, meie peame olema puutumatud! Ennustagem siis ette, kes on pärast vähemusi, migrante, kohtunikke, naistearste ja ajakirjandust järgmine puutumatu?
Allikas: Delfi