Mees, kes kartis riigikogu ees

Kunagi 2009. aastal ilmus meditsiiniliste sugemetega romaan “Mees, kes kartis”. Tundub, et see teos sai riigikogu suures saalis 21. septembril aset leidnud monoetenduse “Me ei pea kartma” näol suurepärase jätku ja andis selge pildi nii Eesti kui Euroopa vasakliberaalsete jõudude hirmudest, kahepalgelisusest kui ka nõrkusest.

“Mina kardan, mulle tundub, et terve Eesti kardab,” väitis näitleja Jaak Prints Riigikogu suures saalis, kus leidis aset sisuliselt sotsiaaldemokraatide korraldatud propaganda- ja valimisüritus, mis oli pakendatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu “„Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed” sisse. Näib, et Prints kartis kellegi poolt koostatud ja ettemääratud teksti ette kandes paaniliselt isegi küsimusi, mis saadikutel võinuks tekkida ja sestap nende esitamine ka keelati, mis oli tegelikult ju demokraatiateemalise arutelu absurdseks krooniks.

Monotüki korrektne pealkiri võinuks muidugi olla hoopis “Jaak Prints – mees, kes kartis kõike” ning jäi üldse arusaamatuks, miks muidu andeks näitleja üleüldse sotsiaaldemokraatide poolt riigikogu ette oma hirmudest rääkima tiriti, kui selleks tarvis on olemas vastavad eriarstid, kes foobiate küüsis vaevlevaid inimesi aitama peavad?

Üritus lõi aga terava rehana sotside eneste otsaette, sest kõik erakonnad hakkasid saalis hoopiski rahvuskonservatiive kaitsma ja seda asja eest. Valimiseelne räige propaganda riigi raha eest otse Toompeal. Kuigi sotside puhul pole vist tegu millegi erakordsega?  Tegelikult ongi neile just väga omane komme jagade heldelt võõrast raha. On ju tubtud teada tõde, just nimelt sotside poolt juhitud sotsiaalministeerium pillab ohtralt raha kõikvõimalikele MTÜ-dele ja pseudokodanikuühendustele, mis teevad nende propagandat riigi raha eest ning nii ei jätkugi meil piisavalt raha tervishoiu jaoks. Kui raha raiskamata jätta, ehk oleks see siis võimalik suunata Jaak Printsi ja teiste hirmude käes vaevlevate isikute raviks ning Riigikogu ja ka laiem avalikkus pääseks nende foobilistest appihüüetest.

Olukord, kus foobiate käes vaevlevad isikud käivad Riigikogule ja üldsusele oma foobiate eest teistele epistlit lugemas, on absurdne ning tõestas veelkord, et sotsid ei soovi ühiskonnaga pidada vähimatki dialoogi vaid nagu oli kombeks ka nende varasematele eeskäijatele olgu natsionaalsotsialistlikul Saksamaal või bolševistlikus Nõukogude Liidus – pakkuda demokraatia asemel näitemängu ja kehtestada ideoloogilist diktatuuri.