20.03.2019
Hiljuti ellu kutsutud poliitprojekt “Kõigi Eesti” on võtnud endale õiguse kogu Eesti ja kõigi eestlaste nimel jagada oma kodumaad võõrastele – keegi pole neile selleks volitusi andnud.
Kui Eestis on suur osa eestlasi, kes sooviksid rahvusriiki, võimalust kasutada eesti keelt igas olukorras ja põlisrahva õigust olla peremees omal maal, siis pole väikesel kambal ülemaailmastujatel mingit voli teatada, et kõik on siia oodatud, ja lubada siia mistahes põhjendustest hoolimata kümneid tuhandeid võõraid.
Õigus oma maa tuleviku üle otsustada on kõigil eestlastel. Praegu on selle õiguse kuritegelikult usurpeerinud väike osa poliiteliidist ja vasakliberaalne poliitikamaastik, kes tegutseb üleilmastumise positsioonilt. Veelgi enam – neid, kes Eesti mahamüümisega ei nõustu, tembeldatakse rassistideks ja natsideks, nõutakse nende seadusandlikku represseerimist ja demokraatliku riigi elust kõrvaldamist, mis on täiesti kuritegelik!
Kõigieestlastel pole õigust otsustada, et nemad kutsuvad siia keda tahes, kui nende loodav multikultuurne ühiskond hakkab välja tõrjuma rahvusriiklust. Kui nad soovivad kogu maailma segunemist, on neil täielik õigus nautida seda Manhattanil, kuid rahvusmeelsel eestlasel on vääramatu õigus elada kodumaal eestikeelses ja -meelses keskkonnas!
Rahvusmeelsetel eestlastel on õigus nõuda rahvusriiki eesti keele ülimuslikkusega juba 1918. aastal loodud riigi baasil, aga ka tuginedes sellele, et eestlased on põlisrahvas – nende õigusi tunnustab ka ÜRO. Riiklikul tasemel tuleb lõpetada see praktika, kus deklareeritakse avalikult mistahes võõra õigusi eestlaste maal.
Igal eestlasel on õigus avaldada kahtlust üleilmastumise tagajärgede suhtes ja nõuda massiimmigratsiooni negatiivsete tulemustega arvestamist riigi poliitika kujundamisel, ilma et teda selle eest hukka mõistetaks. Kui Eesti poliitikas on esindatud jõud, kes deklareerib ühe väikerahva õigust olla oma maal peremees, pole see mingi -ism, vaid demokraatliku riigi tunnus.