30.03.2019
Brüsseli Molenbeeki moslemilinnaosa argipäev.
Veel üks rünnak rahvusriikide Euroopa vastu on alanud, ja kuigi taas levivad jutud uue dokumendi mittesiduvusest, ei maksa seda sendigi eest tõsiselt võtta.
Kui Uued Uudised said neljapäeval, 28. märtsil info, et Euroopa Parlamendis on 26. märtsil vastu võetud resolutsioon Aafrika päritolu inimeste põhiõiguste kohta Euroopas, valitses uudistes vaikus. Portaal avaldas EP kodulehelt leitud teksti.
Reedel teatati sellest resolutsioonist ka Eesti peavoolumeedias ja kohe sisaldas uudis europarlamendi esindajate selgitusi: “See ei näe ette mingeid kindlaid tegevusi ega finantsvahendite eraldamist…” ja “Samuti ei kutsuta sellega üles mitte mingisuguste uute rändealaste reeglite või seaduste kehtestamisele…”
Euroopa Komisjoni Eesti-esinduse kommunikatsioonijuht Hanna Hinrikus rääkis reedel taas üle, et ÜRO ränderaamistik ei ole juriidiliselt siduv ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi liikmesriikidele – Brüssel on vist pabinas, kui nende plaanid ilmseks tulevad.
Sotsitar Gea Kangilaski karjatas Delfis haledalt: “Vale, vale ja ainult vale. EKRE liikmed levitavad järjekordselt räiget valet Euroopa ja Aafrika kohta.” Ei, Gea, EKRE levitab ÜRO ja EL-i valesid!
Miks uskuda sel korral vandenõuteooriaid? Esiteks – ühtegi dokumenti, mis ei ole riikidele kohustuslik ja siduv, ei koostataks sedavõrd põhjalikult ja viimse kui detailini ulatuvalt, kui riikidele jäetaks õigus see pakett paberikorvi visata. Praegu välja ilmunud dokumendid on ülimalt üksikasjalikud, pannes sihtriikidele peale massiliselt “soovitusi” (loe: kohustusi).
Nii rändepakt kui EP resolutsioon on pungil täis järeleandmisi migrantidele (aafriklastele), kusjuures neist ei tohi halvasti rääkida isegi siis, kui nad on kuritegusid sooritanud. Kes neid veidigi solvab, peab kohe karistatud saama ja ühiskonnad peavad kikivarvul käima – nii on sõnastatud mõlemad dokumendid tooni poolest. Afrofoobia-resolutsioonis on negatiivsena mainitud isegi näo mustaks tegemist – muide, eestlastel on juba ammu enne neegrite kaitsmise algust rahvakommetes Tahma-Toomas.
Vandenõu järgi lõhnabki asi seetõttu, et ühele sihtgrupile antakse tohutud õigused, teist aga vaigistatakse samas räigelt. Kui mõlema dokumendi loojad tahaksid tõesti aafriklastele head, siis saaksid nad aru, et selline jõhker vahettegemine põlisrahva ja migrantide vahel viimaste kasuks ei saa kuidagi jätta tekitamata rahulolematust, pingeid ja vastasseisu.
Sellest ei võida kumbki pool – kui põliselanikud tunnetavad, et neid surutakse alla ja nende loodud väärtusi pillatakse, muutuvad nad tahes-tahtmata priviligeeritute suhtes vaenulikuks, ja nood vastavad samaga. Seda vaenu võib karistustega varju sundida, kuid mingil hetkel plahvatab kaua sees hoitud vimm mingi vägivallaaktina – ja seda pole mitte kellelegi vaja.
Rändepakt ja EP resolutsioon aga sellise olukorra just loovadki. On täiesti inimlik, kui kohustuseks seatud humaansus, armastus ja sallivus kiiresti rahulolematuseks, siis vastumeelsuseks ja lõpuks vihaks muutuvad. Seda aga ei taha migratsiooni heakskiidu kohustuslikuks muutjad kuidagi arvesse võtta – ja ilmselt nad ei tahagi.
Jutud mittesiduvusest ei veena enam kedagi. Juba tulevad vastavad dokumendid ka Eestisse – EL Regioonide Komitee saatis linnadele-valdadele kirja, teatades, et komitee on loomas võrgustikku „Linnad ja piirkonnad sisserändajate integratsiooni eest“, millega kutsutakse liituma ka Eesti omavalitsusi.
Pole vist mõtet vasakliberaalsele Euroopale enam midagi selgitada – nad on juba võimetud aru saama, et selliste asjadega sillutatakse teed verevalamistele. On ju ilmselge, et juba praegu pole eurooplaste ja moslemikogukondade vahel normaalseid suhteid; on silmaga nähtav, et moslemite väärtused, näiteks naiste ja geide osas, põrkuvad täielikult Lääne liberaalsete väärtustega; on näha, et migrandid ei integreeru ja suruvad oma “väärtused” tugevama õigusega peale.
Miski migratsioonis ja integratsioonis ei toimi, aga ometigi surutakse ühiskondadele võõraid peale – kui see pole vandenõu, siis mis see on?