Riigikogu ja europarlamendi valimiste üheks teemaks peab saama 14 aastaga muutunud euroliit

Juhtkiri,
- Updated
©Scanpix
Eesti lipp, EL-i lipp

Ilmselt ei saa ka veendunumad eurotoetajad eitada, et praegune Euroopa Liit erineb oluliselt sellest euroliidust, kuhu Eesti 2004. aastal astus.

EKRE-t on juba ammu süüdistatud selles, et ta soovib Eestit EL-ist välja viia ja see joru ei lõpegi, kuigi rahvuskonservatiivid on alati öelnud, et toetavad rahvusriikide euroliitu, mitte praegu loodavat föderatsiooni.

Kolumnist Tarmo Pikner kirjutab oma Postimehe loos “Reformierakond soovib ise vastanduda EKRE-ga” järgmist: “Euroopa Liidu konteksti intervjuus tajusid Kaja Kallas ja Mart Helme erinevalt – kui Helme väitis, et ta ei taha Euroopa impeeriumi, siis, Kallas pidas seda EL-i, kui sellise, eitamiseks. Kaldun arvama, et siin võikski olla üks valimisdebati teemasid. On ju päevselge, et Euroopa Liit, kuhu meie astusime, pole endine ja ammugi mitte see, kui ta loodi. Ja maailm pole üldsegi endine, kus paljud riigid otsivad oma kadunud kompassi.”

Kui eestlased 2003. aastal EL-ile enamuses “jah”-sõna andsid, lootsid kõik sellest majandusliku olukorra paranemist ühises majandusruumis, ning suuremaid julgeolekugarantiisid, kuigi EL pole sõjaline organisatsioon – selleks on NATO, kuhu Eesti samal ajal astus. Aga ühisrinnet võimaliku Vene-agressiooni vastu loodeti ikkagi ka majandusliidust, kuigi tänasel päeval see ilmselt enam mõjusalt ei toimiks.

Mitmed analüütikud on isegi märkinud, et Balti riikide astumisel Euroopa struktuuridesse tekkis hetkeline peataolek – kõik arvasid, et kui astuti NATO-sse ja euroliitu, siis on asi paigas, aga tegelikult töö alles algas. Sellest said uued liikmed mõningase hilinemisega aru.

EKRE on ikka ja jälle toonitanud, et 2004. aastal räägiti küll euronõuetest ja kahest kraanikausist, kuid mitte kohustuslikust pagulaste vastuvõtust ja geiagenda aktsepteerimisest; suveräänsuse suurenevast äraandmisest ja föderaliseerumisest samuti mitte. Kõik need nõuded on tulnud hiljem, muutnud tuntavalt euroliidu olemust ning seetõttu oleks 15 aasta möödumisel täiesti loomulik ja õigustatud uus rahvahääletus Euroopa Liitu kuulumise üle. Kui inimesed on pettunud, annavad nad rohelise tule “-exitile”, kui mitte, saab Euroopa Liit täiendava legitiimsuse.

Brexiti näite varal võib siiski öelda, et Brüssel pole grammigi huvitatud oma plaanitava föderatsiooni lagundamisest ega luba seda teemat isegi üles võtta, seega tuleb tõenäoliselt ikkagi iseeneseslik lagunemine – vastuolud liidu sees muutuvad üha teravamaks, on tekkinud lõhe Ida- ja Lääne-Euroopa vahel, esile on kerkinud Visegradi nelikust, Austriast, Itaaliast ja Bulgaariast koosnev vastaliste grupp, mille poole vaatab üha rohkem teisigi riike.

Brüssel ehk peamiselt globalistliku suunitlusega Euroopa Komisjon on seevastu muutunud autoritaarseks, ennast liikmesriikidele pealesuruvaks, ähvardavaks ja karistavaks, kristliku taustaga Euroopa väärtusi jalge alla tallavaks ning globalismile ja impeeriumile orienteeritud monstrumiks, mis põrmustab üha enam demokraatlikke väärtusi, millest lähtuvalt see ühendus loodi.

Euroopa Liit lõhub iseennast nii ähvarduste ja karistustega selle eest, kui mõni liikmesriik ei soovi pagulasi vastu võttes oma rahvuslikku tausta hävitada, kui ka seaduskuulelikuse lammutamisega – sadu tuhandeid ebaseaduslikke migrante üle piiride tormata lubades ütleb EL sisuliselt, et võõrastele seadused ei maksa. Küll aga saavad kogu piinakambri kaela need, kes selle seadusetusega nõus pole.

Omaette teema on näiteks Vahemerel seilavad vabaühenduste laevad, kes rikuvad riigipiire ja võõraste riikide seadusi, seilavad võõraste lippude all ja lülitavad välja transponderid, nõuavad valjuhäälselt sadamate avamist ja nii edasi – kõik see seadusetus toimub EL-i juhtstruktuuride heakskiidul! Miks siis peavad liikmesriigid EL-i represseerivate seadustega arvestama, kui migrandid ja nende smugeldajad on võrdsetest võrdsemad?

Tuletagem meelde, et EL loodi Euroopa Söe- ja Teraseühenduse baasil ning pikki aastaid on see olnud majanduslik ühendus – vanemad inimesed mäletavad, et eelmisel sajandil nimetatigi teda peamiselt Ühisturuks. Praeguseks on ta muutunud rohkem poliitilis-ideoloogiliseks ühenduseks, kus just ideoloogiline fanatism pärsib nii demokraatiat kui majandust – see pole mingilgi moel see liit, mis ta oli 14 aasta eest.

Euroopa Liidu peamiseks hukutajaks ongi ideoloogiline muutumine, kusjuures aluseks on võetud vasakliberalism. Kas Söe- ja Teraseühenduse loojad uskusid kord, et nende loodud majandusliit hakkab nõudma homoseksualismi ja sooneutraalsuse tunnustamist, valge nahavärvi ja oma rahvuse  häbenemist, väikeseprotsendilise arvukusega vähemuste ülistamist ja paljusid muid ideoloogilisi rumalusi, millele on leitud pretensioonikas nimi “euroopalikud väärtused”?

Üks on kindel – Euroopa Liit pole enam see, millesse astumiseks andis eesti rahva enamus mandaadi 2004. aastal! Tollal antud mandaat pidas silmas teistsuguseid arenguid ja praegu ei saa keegi enam väita, et see lubaks näiteks eelarve- ja välispoliitika Brüsselile üle anda. Balti riigid astusid riikide liitu, mitte loodavasse föderatsiooni ja kui keegi soovib luua Euroopa Ühendriigid, siis tuleb selleks rahvalt uuesti luba küsida, seda koos õigusega üldse EL-ist väljuda.

Euroopa Liidu muutumine 14 aasta jooksul peab kindlast olema üheks valimiskampaaniate teemaks ja seda lähtuvalt tõsiasjast, et nende muutuste tõttu nõuab edasine jätkamine EL-i liikmena juba mandaadi uuendamist.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused