Taasiseseisvuspäeval peame tõdema, et “jällegi on ainult tühjad pihud”

Juhtkiri,
©Scanpix
Kuhu jäi Moskvast ära toodud iseotsustamisõigus? Pilt on illustratiivne.

20. augustil möödub 28 aastat Eesti taasiseseisvumisest, aga probleemid on jäänud samaks. Või isegi võimendunud.

Eesti oleks justkui taas vaba, aga me seisame endiselt lõhkise küna ees, sest iseotsustamise õigus kipub jällegi kaduma. Tuletagem alustuseks meelde, mida me Laulva revolutsiooni ajal soovisime.

Me tahtsime otsustamisõiguse Moskvast tagasi Tallinna oma rahva kätte tagasi tuua. Tõimegi, aga nüüd on see taas teises pealinnas, nimelt Brüsselis, kust läkitatakse eurodirektiive, määritakse pähe põgenikke, kirjutatakse ette eelarvereegleid, kujundatakse meile kohustuslikke väärtusi ja nii edasi.

Paljud ütlevad kindlasti, et tollal olime me okupeeritud ja otsustamisõigus oli meilt võetud, aga nüüd olevat me ise osa oma suveräänsusest EL-ile delegeerinud. Ja mis siis? Fakt on ju see, et jällegi ei otsusta me ise, vaid seda tehakse mujal – ennekõike seetõttu, et nüüd on meie hinged eurorahade abiga okupeeritud.

Tõepoolest, mis vahet on Leonid Iljitšil ja Jean-Claudel – kummatki me ei valinud, aga keelavad, käsevad, poovad ja lasevad mõlemad, Brežnev õnneks juba minevikuvormis, Juncker see-eest aga täiesti elavana, veel hullem von der Leyen aga on kohe kaela sadamas.

Iseotsustamisõigus on nähtus, mida ei saa delegeerida sõbrale, ämmale ega äiale – ka teisele antud vabadus sinu eest asju ajada tähendab, et sa ise enam ei otsusta ega saa kaasa rääkida, eriti kui mingi kiire otsus tahab kohest ärategemist.

Eestlased ei pea muutuma muinasslaavlasteks, kes kutsusid viikingipealikuid ennast valitsema. Praegu aga oleme me olukorras, kus mitte ükski peavooluerakond ei suudaks riiki ära valitseda ilma eurorahade vooluta – näiteks sellist riiki, nagu oli Eesti 1918-1940, kus kõik alates tootmise korraldamisest kuni turgude leidmiseni tuli endal ära teha. Sellest ka Reformierakonna eurolembus – nad vajavad kupjana valitsemiseks härra piitsa enda turjale.

Me tahtsime Nõukogude Liidust minema, et lõpeks liidutehaste tööliste vool Eestisse ja me jääksime omal maal endiselt põlisrahvast enamuseks. Nüüd voolavad slaavlased edasi ja Vahemere paadipõgenike vastuvõtmise nõuded muutuvad üha tungivamaks.

Mis vahet on NSVL-il ja EL-il, kui vähemuseks muutume mõlemas impeeriumis? Mispoolest peaks neeger olema venelasest parem migrant? Ja kas moslemite sekka kadumine ikka erineb slaavlaste alla kadumisest?

Kunagi räägiti kommunistlikest ja internatsionalistlikest, nüüd aga “euroopalikest” väärtustest – aga mille poolest erinevad naistöökangelased feministidest, “nõukogude rahvas” multikultuursusest, sooneutraalid, 50 erinevat soovarianti ja homoseksualismi ülistamine kommunismilollustest? Kas Lääne suunast tulek on garantii, et lollus pole lollus?

Praegu räägitakse, kuidas meid sunniti omal ajal Nõukogude Liitu astuma, aga EL-i olevat me ise tahtnud. Keegi ei taha eriti rääkida sellest, et 15 aastat tagasi tutvustati meile teistsugust EL-i.

Ka 1940. aastal oli päris palju neid, kes uskusid, et töörahva riigis hakkavad eestlased paremini elama ja hilisematest põlvkondadest uskusid paljud, et me astusimegi vabatahtlikult NLiitu. Nad said eelnevalt ajupesu – kas nüüd on see välistatud, kui Eestis on inimesi, kes usuvad tõsiselt migrantide loodavasse jõukusesse või sooliste ja rassiliste erinevuste olematusesse?

Euroopa Liidus ja meie tänases igapäevaelus on palju asju, mille eest peaksime tänulikud olema – suhteline jõukus, vaba võimalus maailmas reisida ja seal oma elu paika seada, ning palju muud. See aga ei tähenda, et peaksime sulgema silmad selle ees, milliseks ähvardab kujuneda tulevik muutumas “demokraatlikus maailmas”.

Igal juhul oleme me taas olukorras, kus tuleb võidelda kõige selle eest, mille eest võitlesime 28 aastat tagasi – ja sund kaugelt ning kõrgelt on taas tagasi.

Meil on olemas kõik iseseisva riigi tunnused – demokraatlik riigivõim, oma maa ja rahvas, seadused eesti rahva olemasolu kinnistamiseks – vaja on jälle vaid tagasi võtta õigus ise otsustada. Brüsselis saame rääkida vaid võrdsete juttu, seal ei tohi me käia käsulaudu saamas – need loome ise.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused