Vahtramahla laskmisest sai süvariik muudatustele piduri tõmbamiseks järjekordse ettekäände

Eestis paisutatakse katastroofiks asjad, mis on tegelikult vaid torm veeklaasis. Pilt on illustratiivne.

Elmar Vaheri ümber toimuv on taas vallandanud tormi veeklaasis – sellised lahkhelid, mis on praktiliselt iga demokraatliku riigi igapäevapoliitikas tavalised, paisutatakse siinmail katastroofiks, mis toovat justkui maailmalõpu lähemale.

Samas aga keerutatakse see pisike vesipüks üles selleks, et ära hoida suurt tormi, mis võib iga hetk puhkeda, kui EKRE ministrid “liiga kauaks” valitsusse jäävad.

Kõigepealt võivad EKRE poliitikud jõuda liiga lähedale Reformierakonna ja sotside ühiskuritegudele, eriti seoses rahapesuga. Teiseks aga laguneb oravapartei toiduahel tõesti kosmilise kiirusega ja mõne järjekordse Kalle Pallingu väljaütlemised võivad selle mingil hetkel põrmuks muuta. Selleks aga on vaja EKRE viivitamatult valitsusest minema puksida ja Vaheri juhtumi sarnased ebakõlad on õõnestustööks hea kattevari.

Süvariik ehk ennast sissesöönud ringkäendussüsteem on paanikas, sest nad on saanud aru – EKRE ei “soinistu”, ei mugandu, et muutu peavoolu osaks, ei loobu oma “retoorikast” poliitkorrektsuse kasuks – rahvuskonservatiivid on tõesti tulnud poliitikasse selleks, et midagi muuta. Muutused on käes ja paanika kasvab üle hüsteeriaks.

Seda on näha igas Reformierakonna sammus – kui otserünnak ebaõnnestub, läheb kohe lahti hüäänikisa selle üle, kuidas saakloom minema pääses. Viljasalvest minema aetud rotiparteist on saanud hüsteerikute kamp, kes seostab igat oma kaotust mingi väidetava kaotusega kogu Eesti jaoks. Aga isegi kui kogu RE korraga olematusse hajuks, ei muutuks Eesti poliitikas midagi peale paha haisu vähenemise.

PPA peadirektori juhtum ei ole midagi erilist, sest vana süsteemi vastutöötamine mistahes muutustele toobki sellised konfliktid kaasa. Kui igat vastutöötajat pilpa peal kanda, siis jäävadki muutused tulemata. On väheusutav, et Reformierakonna poolt ametisse pandud peadirektor pole EKRE-vastase hüsteeriaga vähemalt südames kaasa läinud.

Eks need koerad ikka klähvivad, kelle saba peale astutakse. Aga Eestiga ei juhtu midagi katastroofilist ei siis, kui mõni ametnik hundipassi saab, ega ka siis, kui ta seda hetkel ei saa.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga