Harri Kivilo avalik kiri valijatele

Eestimeelne rusikas

Paari nädala pärast valitavasse riigikogusse kandideerivate erakondade arv lubab järeldada, et senini tehtut pole paljud hääleõiguslikud kodanikud piisavalt heaks pidanud.

Okupatsioonieelsel ajal täiendas ajakirjandus riigi valitsemisel neljanda võimuna seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu – olukordi ja ettevõtmisi uurides, saladusi avalikustades ning oma väljaannete lugejaid aruteludele innustades. Nüüd on ajakirjandus asunud peamiselt oma lemmik erakonna tegemisi tähtsateks kajastama ning soovitama neid riigikokku valida. Niimoodi toimides pole neljas võim senini märganudki, et Eesti Vabariiki on valitsetud ligemale kolmkümmend aastat ilma riigi kõige olulisemaid tunnuseid ennistamata (= uuesti seaduslikku olukorda seadma). Ent ometi kõik neli võimu ja suurem osa põlisrahva liikmeid peaksid teadma, et aastal 1918 loodi Eesti rahvusriik. Septembris 1939 poleks tõenäoselt mitte ükski põlisrahva liige nõustunud Eesti maa-ala NL-le kinkima või lakata Eestit rahvusriigiks pidamast. Täiesti arusaadavalt ei hakatud toona Eestisse elama jäänuid sakslaste, venelaste ja teiste rahvustega avalikult kõnes ja kirjas ning veelgi vähem ametlikult suhtlema nende emakeeles. Eesti oli eestlaste riik ning Eestisse elama jäänud teiste rahvuste liikmed olid külalisrahvused, kes oma emakeelt ja kultuuri võisid oma kodudes ja organisatsioonides viljeleda peamiselt oma kulul.

Juunis 1940 Nõukogude Liit (NL) okupeeris rahvusvahelise räige kuriteona Eesti Vabariigi. Tänu Ühendkuningriigile, Ameerika Ühendriikidele ja veel mõnele teisele Lääneriigile sai Eesti edasi kesta de jure staatuses kuhi augustini 1991. Okupeerija nihutas Eesti ja Venemaa vahelise maismaa piiri Tartu rahulepingus määratud paigast lääne poole nii et Eesti maa-ala vähenes viie protsendi võrra. Nii tekitati vägivaldselt uus NL haldusüksus nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ENSV).

Valdava osa Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Austraalia elanike emakeel ei ole riigikeeleks olev inglise keel. Nendesse riikidesse elama asunud erinevate emakeelega täiskasvanud ja lapsed on vajaliku riigi keele selgeks õppinud peamiselt oma käel nii tööd tehes kui koolis käies. Koolis on olnud esimesel aastal raskusi, kuid teisest klassist alates on õppimine sujuvalt hakanud kulgema. Oma ema keele õpetamiseks lastele on sisserändajate kogukonnad loonud nädalalõppudel või õhtuti tegutsevad täienduskoolid. Enamasti on igas kogukonnas ka oma kodumaal õpetajana töötanud isikuid, kes uuel kodumaal on asunud täienduskoolides õpetaja kohustusi täitma vähese tasu eest. Kõigis riikides kuhu septembris 1944 eestlased oma elu päästmiseks põgenesid tekkisid väga aktiivsed eesti seltsid, lasteaiad, täienduskoolid, laulukoorid, rahvatantsu rühmad, gaidid, skaudid ning Eesti vabaduse eest võidelnute liidud. Kohalik keel õpiti töötades ning põhi- ja keskkoolides õppides piisavalt selgeks aasta või paariga.

Täiesti mõistusevastaselt on kõik senini võimul olnud erakonnad ja valitsuse instantsid pidanud õigustatuks arvata, et kui meie ei nõua NL väga räigete kuritegude heastamist, siis Venemaa lubab järjekordselt mitte iialgi enam tahta Eesti rahvast ja maad endale nõuda! Ilmselgelt peaksid kõik riigikogu valijad tajuma et Venemaa Föderatsioon (VF) ei hakka ilma meie nõudmiseta meile tagasi andma maa-ala mida nad mitme lepinguga antud lubaduste vastaselt ikka veel oma valduses hoiavad. Tõenäoselt ei hakka meie maa-ala tagasi nõudma erakonnad, kes senini ja nüüdki veel ning võib-olla koos mõne esmakordselt riigikokku saava erakonnaga hakkavad ka pärast valimisi toimima nagu Eesti ei peagi tagasi saama oma iseseisevust mille NL meilt vägivaldselt võttis.

Kui meie ei vali võimule neid, kes selgelt tajuvad et Eesti Vabariiki hakkasid teised riigid tunnustama alles pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist, siis oleme vabatahtlikult loobunud olla oma vanemate ja vaarvanemate vaeva ja verega loodud rahvusriigi edasi arendajad. Ja mitte ainult! Tartu rahulepingut, kui Eesti kõige olulisemat dokumenti, poleks mitte ükski okupatsioonieelne Eesti riigivõim hakanud muutma. Ülimalt reeturlik on jätta esitamata VF-le meie õigustatud nõue okupatsioon ja annekteerimine viivitamatult lõpetada. Oletust et VF ei hakka seda rahvusvahelisel õigusel põhinevat nõuet kohe täitma, ei saa mitte kuidagi pidada nõude esitamata jätmise põhjuseks.

Meie saame edasi olla rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusriik, kui: kuulutame maailma üldsusele et meil on Atlandi harta alusel mitte ainult õigus vaid ka kohustus ennistada aastal 1918 loodud ja veebruaris 1920 piiridega määratud Eesti Vabariik; esitame oma õiguse nõudmise VF-le enne kui see hakkab mõjutama lääneriike uskuma et eestlased on sajandite vältel soovinud venelastega koos elada; täidame eelmises kirjas esitatud USA tunnustatud politoloogi, Paul Goble, soovituse mitte muuta Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist; lakkame toimimast nagu Eesti oleks kahe koos elanud erineva rahvuse poolt loodud riik; lõpetame eestlasi mõjutavad integreerimise kavade koostamised ja nende rakendamised. Kas või millal ja millises ulatuses erinevad inimesed on rahvusliku identiteeti muudavad pole mingil viisil võimalik tuvastada.

Kõik senini olnud Venemaa valitsejad on tahtnud eestlasi ja meie maa-ala oma alluvusse saada. Seda on nad ka väga pikkadeks perioodideks saanud teha. Ent kahel korral on eestlased saanud sellest ikkest pääseda. Teise maailmasõja järgselt on ilmselt Venemaal hakatud mõistma et kiirustades ja vägivaldselt on praeguses maailmas raske Eestit oma impeeriumi hõivata. Nüüd ilmselt tahetakse seda teha, sobival ajahetkel, lausa demokraatlikult, ilma vägivallata. Kui meie „mõtlevad inimesed” ning „välispoliitika hea tava” ülistajad ei julge või ei taha okupatsioonieelset riiki ennistada, siis võib VF järeldada, et nad suudavad meie riigikogu mõjutada seadustada vene keel teiseks riigikeeleks. Seaduslikult kahekeelses ning ÜRO rändepakti heakskiitnud Eestis jääb suure tõenäosusega eestlaste hääl vähekuuldavaks ning eestlased ja nende maa saab VF soovi kohaselt lõpuks ometi igavesti Venemaa osaks muutuda.

Ainult siis, kui riigikogusse valitakse liikmed kelle tõekspidamiste kohaselt Eesti tuleb taas rahvusriigiks kuulutada, saame hakata edasi arendada NL poolt pooleks sajandiks peatatud valitsemise korda ja menetlusi ning rahvusvahelist suhtlemist teiste demokraatlike riikide ja teistesse rahvustesse kuuluvate Eesti kodanikega. Eestil ei ole mitte ainsatki rahvusvahelisel riigiõigusel põhinevat kohustust loobuda täies ulatuses ennistamast riik, mille NL vägivaldselt okupeeris ja annekteeris. Eesti Vabariigis toona elanud teised rahvused polnud oma elu üle nurisenud ning seda on nüüdki võimalik saavutada, kui venelastel lastakse ise ilma riiklike kavadeta otsustada kas, millisel määral, millal ning kuidas nad soovivad oma rahvuslikku identiteeti muuta ja ise Eestis elamiseks vajalikul määral eesti keele oskajateks saada.

Meie põhiseaduses määratud primaarsete kohustuste täitmist võimaldava, Eesti rahvusriigi riigikogu valimiseks, head lugejad, jõudu ja aatelist tahtekindlust teile!

Kommentaarid