02.12.2020
Nevski katedraal
Jõulukuu esimesel päeval toimus riigikogu ees katedraalkirikus kõigi Eestimaa pühade mälestusteenistus. See suurpüha viidi kirikukalendrisse 22.07.2002. a. Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II määrusega, mille kohaselt kirjutati ka ikoon „Eestimaa pühakute kogu”. See ikoon asub praegu üleval Nevski katedraalis. Kanoonilise korra järgi laulis kirikukoor kiitust ja tänu kõigile 17le Eestimaa pühale inimesele, kes ikoonile ülesse on kirjutatud.
Läbides eelmist aastatuhandet, võib jagada nad kolme vanuserühma: Vene vana aja pühakud, Vene impeeriumi aja vagad ning uusmärtrid/tunnistajad Nõukogude režiimi punaterrori ajast.
Ühega neist pühadest, esimesest ja vanimate grupist, on mul olnud „isiklik ja ehmatav kohtumine”. Selle sajandi algul külastasin Petseri meeskloostri maa-alust koobas-surnuaeda, kuhu on maetud mungaelu pidajaid viimase poole aastatuhande jooksul. Ekskursiooni lõppedes, vahetult enne väljumist maa peale tagasi, meie grupp peatus, preester veel midagi vaikselt selgitas, mina eriti ei kuulnud ja kibelesin väljuma. Äkki tundsin vasakult seinaorvast väga meeldivat lõhna. Trügisin uudishimus sinna asetatud sargale lähemale ja lõhn tugevnes. Sattusin asja uurides kurja kahtluse küüsi: „Kas tõesti siinsed kloostrivennad sellise trikiga rahvast peibutavad, et kallist prantsuse lõhnaõli surnute kirstukaane vahele pihustavad?”. Natuke „kättemaksuks” hüüdsin üsna häälekalt kaugemal asuvat tuttavat: „Tule nuusuta, siin on üks lahkunutest eriti pühaks saanud ?”. Ta tuli, nuusutas, kuid lõhna ei tundnud. Seepeale ägenesin ja hakkasin teda ninapidi kirstukaane vahele toppima: „Kuidas ei tunne kui lõhn nii tugev?”. Lõpuks sain kogu grupi poolt mitte eriti heatahtliku tähelepanu osaliseks. Mõned uudishimust ja vaikselt tulid, nuusutasid, aga keegi neist midagi ei tundnud. Järgnes tige pilk minule. Piinlikust olukorrast päästis mind lõpuks valvur, kes tuli ja vaikselt teatas, et seda lõhna teised ei saagi tunda. Vassa on täna tahtnud millegipärast mind isiklikult üllatada. Olgu ma veidi vaiksemalt ja ema Vassakesele lihtsalt tänulik!
Püha Vassa oli enne nunnaks pühitsemist Jurjevis (Tartu) XV saj. teeninud preester Johannese abikaasa. Katoliku orduvendade eest põgenedes jõudsid nad inimtühjale Petserimaale. Isa Johannes asus rajama mäekülje sisse kirikut, pani rasket tööd tegema oma Mariagi. Naine haigestus ja enne lahkumist siit ilmast võttis vastu nunnapühitsuse nimega Vassa. Kloostrikroonika järgi hakkasid kohe peale muldasängitamist väga suured segadused. Järgmisel päeval pärast matuseid avastas isa Johannes oma naise kirstu hauast väljas olevat. Ta kahetses, et oli teenistuskorda lühendanud ja mattis Vassakese koos abipreestriga teist korda ja täpsemalt korra järgi. Ka järgmiseks „hommikuks oli kirst jälle maa peal” . Seejärel sai mõlemale preestrile selgeks, et „see” oli märk taevast ja Vassa asetatigi sinna samasse, kus teda „kohtasin”. Liivi orduvendadest olla üks mingi rünnaku ajal püüdnud mõõgaga avada Vassa kirstukaant, kuid sealt väljunud tuleleek, millest jälg tänagi veel nähtav. Isa Johannes võttis varsti vastu mungapühitsuse nimega Joona ja teda loetakse (koos Vassaga) Petseri kloostri rajajaks.
Miks julgen selliste ”muinasjuttudega” poliitilise ilmavaatega lugeja ees veel jätkatagi? EKRE 19 riigikogu saadikut minu siinseid imelugusid niikuinii ei suuda uskuda. Ja seda uskmatust ilmutavad nad veel väga raskel ajal, mil vaja „võidelda nagu Stalingradi lahingus – mitte tänavate, vaid korruste, koridoride ja iga sentimeetri eest!” ( Martin Helme referendumit käsitledes viimases „Räägime asjast”).
Ka EKRE aseesimees Mart Helme on õigeusklik. Ida-Virumaad (veel siseministrina) külastades kingiti talle ikoon, millega Mart kohe samas ka kohapealset rahvast õnnistas.
Petserimaa pühad Joona ja Vassa on läbi Setomaa õigeusu ajaloo teada kui abielu ja pereasjade eest suured taevased palvetajad. Abielureferendumi õnnistatud kordaminekuks oleks vaja vähemalt ühel EKRE 19st riigikogu liikmest viia enne iga tööpäeva algust , üle lossiplatsi, vajaliku ikooni ette palveküünal pühale emakesele Vassale ja pühale isakesele Joonale. Eestimaa ja tema rahva perede eest.
Silvia Muru Ida- Virumaalt, kristliku maailmavaate esindaja