27.01.2021
Kersti Kaljulaid
„Leiba ja tsirkust!“ on ammutuntud tõde, mida hüüatatakse alati, kui valitsus muidumatse narritab. Selle ütluse autor Juvenal, Vana Rooma poeet teisel sajandil, kasutas seda kirjeldamaks valitsuse etendusi, mis näiliselt hoolisid tavakodanikest, ent olid peamiselt keskendunud omaenda võimuvõitlustele ning riigipiruka jagamisele: viska pööblile paar leivaviilu, etenda demokraatia illusiooni justkui rahva tahtest midagi sõltuks, ning orjad mässama ei hakka. Las nad söövad torti!
Ainult et…. eesti rahvas on harjunud närima kartulikoori ja porgandipealseid (väga vegan tegevus ja maakera säästmiseks jube kasulik ju) nii, et lisaleiba pole neile eriti vaja viilutadagi. Piisab tsirkusest.
Paadunud mugavuspagulane nagu ma olen, viskan siin USAs hommikuti ikka piimaga tee kõrvale pilgu peale virtuaalsetele kodueesti uudistele. Ja, Jumal hoia, 26. jaanuari hommikul oli teil seal Eestis mingi eriti pidulik hommikuvõimlemine! Nii põnev. Kuuldavasti mingi päiksetõusu tervitamine? Jooga praktiseerijana arvasin, et mingi üleriigiline „sun salutations“ ehk hommikupäikese poole mediteerimine.
Aga ilmnes hoopis, et uue viletsuse… sorry, valitsuse ametisse vannutamine. Proua Kaljulaid sammus hoogsate sammudega, ilusasti helesinisesse hommikumantlisse riietatult, poodiumi poole ja hakkas kõnelema. Rääkis päikesest jne. Mulle meenus kohe nõukogude ENSV aja lapsepõlve vabatahtlikult kohustuslik laulusalm „pust vsjegdaa buudet solntze…“ (olgu jääv meile päike).
Aktus oleks veegi ilusam olnud, kui teisipäeva hommikul päike tegelikult ka tõusnud oleks, aga paraku oli ilm pilves. Noh, see väike looduse vimka ei lörtsinud pidulikku atmosfääri. Proua Kaljulaidi süvariigi, vabandust „sügavpatriootlik“ kõne oli niiii ilus, et üks seltsimees lausa minestas seda Saalomon Vesipruulilikku poeesiat kuulates, nii hinge läks see tal. Mul endalgi hakkas sees veidi keerama.
Minestunud meesterahvale tormas pärast mõningast viivitust appi paar turskemat meest, kes kannatanu eemale toimetasid nagu aadlipreili maskiballilt, kelle korsett hapnikku takistas. Siinkohal aplodeerin Kaja Kallasele, kes sellest väikesest kriisist end absoluutselt heidutada ei lasknud. Pööras pilgu kõrvale ja jäi kaljukindlalt seisma oma kohale, sotsiaalse distantseerumise reegleid järgides.
Mul on hea meel, et Eesti järgib USA eeskuju ning on asunud globaalsele punase koidu ja progressiivsete ideede võiduteele. Obama kasutas oma valimiskampaania plakatitel idast tõusvat päiksekiirt, samuti on koidu temaatika olnud oluline seltsimees Mao´le. Ka ENSV vapp kujutab päiksetõusu, kus kuldsed kiired tõotavad kõike ilusat.
Mis puutub mõningate uue valitsusliikmete korruptsiooni või lausa tegelike kuritegudesse, siis ka see on hea tendents – las nad olla tõllas. Juriidilise pretsedendi printsiibi põhimõttel ei pea nüüd ka väikesed sulid võlla sattumist pelgama. Kuritegevus kohe null protsenti. Ura!
Ave Maria Blithe
Kirjanik ja fotograaf USAst
