Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Levivast rahvuse ümberdefineerimisest

22.08.2023
Eesti rahvuslipud
© Uued Uudised

Vasakliberaalse maailmavaate aktiivsemad esindajad hurjutavad tihtilugu hetkel Euroopas populaarsust koguvaid rahvuslikke ja paremkonservatiivseid liikumisi, mis paistavad neile olevat lausa ajalookella tagasipööravaks nähtuseks.

Kui lugeda vasakliberaalide ajalooalaseid kirjutisi näiteks Suurest Prantsuse Revolutsioonist, siis kinnitatakse suures enamuses, et see olevat liberaalse mõtte ja vasakpoolse pinnase tekitajaks, millest on paljut eeskujuks võtta. Millegipärast (vahest isegi sihilikult) unustatakse mainimast, et revolutsioon oli samal ajal ka Euroopa etnilise rahvusluse idee tekkimise üheks põhjustajaks. Kas see oli oma olemuselt hea või halb on pikema arutelu teema. Vastuvaidlematu tõsiasi on, et Euroopa rahvaste rahvuslik ärkamine on mitmete põlvkondade jooksul mänginud tähtsat rolli Euroopa poliitilise kaardi kujundamisel.

Vene libertaallasest ajaloolane Andrei Zubov on väitnud: “19 sajandi alguses toimus Prantsusmaal ja sealt edasi kogu Euroopas suur muutus, mille tõi esile Prantsuse Revolutsioon. Nimelt tekitas revolutsioon etnilise natsionalismi puhangu. Prantsuse Revolutsioon oli oma olemuselt anti monarhistlik, anti katoliiklik, mitmes mõttes isegi jumalavastane. Revolutsiooni ideel oli vaja mingit aseainet religioonile ja rahva lojaalsusele kuninga suhtes. Selleks aseaineks sai rahvuslus, st. keelepõhine vastuseis monarhiale. Selline rahvuslik printsiip hakkas laialdaselt levima ja muutma tervet Euroopat.”

19. sajandi lõpul ja 20. sajandil oli ja on osades suurtes riikides ka tänapäeval populaarne nn panideoloogia – panslavism, pangermanism, pantürkism, panamerikanism jne. Tavapärased suurte rahvaste ja riikide ideoloogilised mõttekonstruktsioonid. See ideoloogia soovitab kodakondsuse- ja keelepõhist rahvuse määratlust oma riigis. Selle ideoloogia kohaselt peaks näiteks Venemaal olema kõik kodanikud venelased, kelle hulgas võivad mööndusega eksisteerida ka näiteks komi päritolu venelased, tatari päritolu venelased jne.

Kummalisel kombel viljeleb meie peaminister Kaja Kallas, ja mitte ainult tema, sarnast ideoloogiat. Ei ole olemas etnilisi eestlaseid, vaid ainult kodakondsuse- ja keelepõhine eestlane. See tähendab kõik, kes omavad meie kodakondsust ja räägivad meie keelt, on automaatselt eestlased. Paistab sedamoodi, et meie peaminister viljeleb samasugust suurte riikide panideoloogilist arusaama, mis sobib küll suurematele rahvastele, kes soovivad tasalülitada oma territooriumil väiksemaid rahvaid. Aga selline ideoloogia on oma olemuses hukutav väikestele riikidele ja rahvustele. Eriti veel siis, kui sellistesse riikidesse saabub pidevalt ja tuntaval hulgal sisserändajatest suurte rahvaste liikmeid.

Kui võtta omaks selline arusaam ka Eestis, siis kuidas seletada selgeks, miks hulgaliselt Eesti passiga Narva „eestlasi” vene tanki poolt on? Miks Maardu linna „eestlased” vaatavad läbi interneti ikka veel peamiselt Rossia1 telekanalit? Minu meelest pole mitte kuidagi solvav nentida, et meil Eestis on venelastest (või vene rahvusest), ukrainlastest, ingerlastest või mõnest muust rahvusest Eesti kodanikke, keda võiks nimetada eestimaalasteks. Kui mina võtaks mingil põhjusel Jaapani kodakondsuse ja õpiks selgeks jaapani keele, siis vaatamata sellele ma oleksin rõõmus, kui mind nimetatakse eestlasest Jaapani kodanikuks. Ma loodan, et Barutot ei peetud Jaapanis jaapanlaseks vaatamata sellele, et ta jaapanlaste rahvusspordi täht oli ning kõneles vabalt jaapani keelt. Millegipärast arvan, et ka kohalikele slaavlastele pigem sobiks, kui neid eestlasteks ei nimetata.

Isegi Venemaal on näiteks jakuudid, dagestanlased, Moskva armeenlased ja paljud teised rahvused valdavalt selle vastu, kui neid venelasteks nimetatakse. Pole midagi viltu, kui me julgelt nimetame eesti vähemusrahvusi nende rahvuste nime järgi.

Eesti riikluse alguses olime väga eesrindlikud, sest meil olid lausa seadusena kultuurautonoomiad. Vahest just sellepärast peame loomulikuks kuni tänaseni ja räägime rannarootslastest, baltisakslastest, petseri- ja peipsivenelastest (vanausulistest). Kaja Kallase arusaamise järgi peaks neid kõiki kutsuma nüüd eestlasteks. Juutide Maailmakongress andis Eestile omal ajal Kuldse Sertifikaadi juutide kultuurautonoomia tunnistamise eest ja me olime maailma esimene riik, kes nii talitas ning sellise austusavalduse osaliseks sai. Kas oleksime pidanud loobuma kultuurautonoomia mõttest ja tegema kõik siin elanud eesti keelt oskavad kodanikud eestlasteks?

Meil on ju tänapäevalgi Eesti tatarlaste kultuuriselts, Eesti ukrainlaste kultuuriselts jne. Ja lõpuks on meil 1993. aastal uuesti vastuvõetud „Vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadus”, mis sätestab:

§ 1. Vähemusrahvusena käesoleva seaduse mõttes käsitletakse Eesti kodanikke, kes
– elavad Eesti territooriumil;
– omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga;
– erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest;
– on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

See aga ei tähenda seda, et peaksime muutma meie keelepoliitikat ja loobuma eestikeelsest haridusest ja koolist.

Meie põhiseadus konstateerib üheselt: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Hoopis omaette teema on aga immigrantrahvastiku probleem Eestis. Rahvusvaheliselt defineeritakse rahvastik põlis- ja immigrantrahvastikuks sünniriigi järgi. Immigrantrahvastik jaguneb omakorda esimese, teise ja kolmanda põlvkonna immigrantideks. Sellest saab järeldada, et meil, Eestis saab rohkearvulise immigrantrahvastiku jagada veel omakorda laias laastus kaheks. On suurearvuline teise ja kolmanda põlve immigrantrahvastik ja tänaseks üha suurearvulisemaks muutuv uusimmigrantrahvastik. See problemaatika aga jäägu mõne teise artikli teemaks.

 

Andres Kapp