22.07.2018
Ja nelgihunnik aina kasvab…
Uutele Uudistele saatis oma käega paberile kirjutatud kirja üks murelik Eesti inimene.
Adresseeritud on see EKRE saadikule Riigikogus Henn Põlluaasale ja teemaks on valupunkt, millele rahvuskonservatiivid on ammu tähelepanu juhtinud – Eestis on taas alanud vaikne venestamine.
“Olen Teie valija ja pöördun Teie poole Eesti aina räigema ja pealetükkivama venestamise pärast. Üheks selle arhitektiks on Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom.
Juuni teisel nädalal andis Toom T. Sildamile intervjuu, milles teatas, et tema “aitab” Ukraina idaosa separatistlikest piirkondadest separatiste oma peredega Eestisse – neidsamu, kelle kätel võib olla ukrainlaste veri. Arvuks nimetab ta 3000 inimest.
Arusaamatuks jääb, miks need inimesed ei lähe Venemaale, vaid trügivad toomide abil Euroopasse! Põhjenduseks tõi Toom sõja Donbassis ja Ukraina ühe riigikeele poliitika. Kas siis Eestis on riigikeel välja kuulutatud moe pärast ja sellest ei peagi kinni pidama?
Millal Toom valetab? Kas EL-i püüne peal, kus ta kurdab venelaste raske elu üle Eestis, või valetab ta vene separatistidele, et Eestis tuleb neil rahulik muretu elu, kus võib vabalt hakkama saada ka vene keelega ja eesti keelele kui “surevale” keelele võib sülitada?
Toom kasutab täpselt sama skeemi kui IRL-i “ärimehed” – sissekirjutus oma isiklikku korterisse (keskerakondlikul linnavalitsusel pole sellest sooja ega külma), siis PPA-lt elamislubade taotlemine, mis ei valmista samuti mingit probleemi – nagu on näha statistikast, saavad 6000 pluss 3000 slaavlast igal aastal Eestisse elamisloa.
Ilmselt on selle naise eesmärk venekeelse ja-meelse diasporaa suurendamisele kaasaaitamine. Ka nullkodakondsuse nõudmine kannab sama eesmärki, milleks on Eesti viimine ühegi püssipauguta uuesti Vene mõjusfääri. Samu sihte aitavad luua ka nn ülikoolid ning ehitus- ja kinnisvarafirmad, kes noolivad potentsiaalseid ostjaid Venemaalt, tuues üheks “plussiks” selle, et Eestis saab hakkama ka vene keelega.
Seda “positiivset” tõika mainivad ka kõik Venemaalt juba siia elama tulnud inimesed – Eesti on järjekordselt muudetud venelaste sihtriigiks, seda vaatamata suurele Putini ja Venemaa armastamisele. Ja nelgikuhjad Filtri teel muutuvad aina kõrgemaks. Kas me ise (rahvalt seda ei küsita!) anname oma riigi käest?
Eestis halatakse EL-i kvoodipagulaste pärast, keda me pidavat solidaarsusest aitama, kuid targu vaikitakse tõelisest ohust – venekeelsete jätkuvast ekspansioonist. Muretsevad kommentaarid reeglina kustutatakse, seega, mida kirjas pole, seda pole olemas.
Palun see probleem Riigikogus tõstatada ja nõuda vastust nii Rataselt kui ka siseministrilt – kuidas me ikkagi anname rahumeeli elamislube slaavlastele, kelle hulga kasv on ohuks eestlaste püsimajäämisele?
Kas me tõesti seisime Balti ketis, et lõpuks kaotada oma kallis maa venelastele, kelle himu teiste rahvaste maade järele ei näita mingeid raugemise märke (kusjuures on nende poolt hävitatud kümneid rahvaid ja rahvakilde)? Eesti noor ei saa enam isegi tööle, kui ei oska vene keelt!
Miks ei täideta põhiseaduse sätteid eesti keele kaitsest ja miks antakse keeleinspektsioonile vaid piiratud õigused? Miks ei ohjeldata “ärimehi”, kes nõuavad eesti noortelt siin, Eestis, vene keele oskust? Kas Genfi konventsiooni 49 pragrahv Eestis ei kehtigi – kui oli okupatsioon, siis olid ja on ju ka okupandid?! Meil on siin segapuder sellest, kas oli okupatsioon või mitte, aga nullkodakondsust ka ei kehtestata.
Eesti riik loodigi ühe väikese rahva ellujäämiseks tema ainsal asualal maailmas. Mina tunnen aina rohkem, et see maa on muudetud uute maade allutamisnäljas venelaste tallermaaks, kus vene keelele antakse aina suuremaid õigusi, suurendades sihipäraselt vene diasporaad. Samuti tundub mulle, et venelaste arvu suurendamine Eesti Vabariigis on juba riiklik ülesanne.
Tallinnast pole mõtet rääkidagi kui munitsipaalkorterite jaotamist isegi ei kontrollita, rääkimata sissekirjutusest, ja peab vist lausa ühe jala varvastel seisma, nii palju elanikke on mõnda kohta sisse kirjutatud. Keskerakond kindlustab oma positsioone, kasutades selleks kõige labasemaid võtteid, näiteks tasuta ühistransporti.
Millest on meil siin enam rääkida, kui Eesti vabariigi peaminister kasutab suhtlemisel vigast vene keelt ja kui sotsiaalministeerium ei nõua arstilt enam eesti keele oskust – eestlane kas sureb või peab suhtlema vene keeles!
Olen mures ja sügavalt nördinud ja ma pole ainus. Mis siin ometi toimub?”
Riina Kaas Märjamaalt