26.08.2018
Hirvepark oli Eesti vabadusvõitluse sümboliks, nüüd kamandavad seal poliitilised punktivõtjad.
Kuna Hirvepargi ürituse ümber on taas vastuolulisi jutte, avaldavad Uued Uudised vabadusvõitleja Tiit Madissoni muljetused 31 aastat tagasi toimunust.
“20. augustil ETV kanalist näidatud Eesti taasiseseisvumist kirjeldavate ürituste edastamisest jäi silma, et tollaste rahvuslaste osa püütakse tänapäevaseseid liberaalseid “euroopalikke väärtusi” rõhutavas riigimeedias iga hinna eest vähendada või isegi maha vaikida.
Ei kuulnud/näinud, et oleks meenutatud Molotov-Ribbentropi salatehingu aastapäeval korraldatud “äärmusliku” MRP-AEG grupi meeleavaldust Hirvepargis, mida omal ajal peeti iseseisvusliikumise stardipauguks ja mille organisaatoreiks olid neli endist poliitvangi, kellega liitusid varsti mitmed mõttekaaslased.
Loomulikult on mulle juba ammu silma hakanud, kuidas ”padurahvuslase” ja “äärmuslasena” püütakse selle loo autorit mitte ainult sildistada, vaid rumala “ullikesena” (kes aru ei taha saada, mis poliitikas tegelikult toimub!), alavääristada. Kuna ma varem olen hoidunud n-ö enesekiitusest, siis toon juba aastates inimesena rahvuslikus meedias avalikuks, kuidas selle ürituse organiseerimine tegelikult käis – ausa ajaloo huvides! Lugu on järgmine.
Osalesin oma vana Gulagi kaaslase Gunnars Freimanise külalisena baltlaste küüditamise aastapäeval 14. juunil 1987 Riias mitme tuhandelisel rahvuslike lätlaste meeleavaldusel. See oli organiseeritud peamiselt endiseid poliitvange ühendava grupi Helsingi-86 aktivistide poolt, noore ja energilise Rolands Silaraupsi juhtimisel, kes oli 1986. aasta lõpus oli nn Gorbatšovi amnestiaga Gulagist vabanenud. Kuna tutvusin sellel üritusel mitme lätlasega, hiljuti vabanenud poliitvangiga, siis sain kahega neist, Janis Rozkalnsi ja veel ühe läti aktivistiga (kelle nimi on 30 aastaga ununenud) kokku ühes Riia kesklinna pargis. Lätlased tulid välja mõttega tähistada kõigis kolmes okupeeritud Balti riigi pealinnas MRP aastapäeva meeleavaldustega. Muidugi puhkes peale küüditamist meenutanud 4-5 tuhande lätlase (kus kuulsin ka eesti keelt) meeleavaldust sovetimeedias tugev sõimutorm ja meeleavalduse peakorraldaja Roland Silaraups sunniti ähvarduste toel emigreeruma. Hiljem kohtasin teda 1987. aasta lõpul USA Kongressi Helsingi järelvalvegrupi ülekuulamisel Washingtonis, kus okupeeritud Balti riikide olukord arutusel oli.
Lätlastele oli Saksamaalt (kus paikneb üsna arvukas pagulaslätlaste kogukond) saadetud videokaamera, millega võeti üles minu kirjeldus Riia sündmustest, mis jõudis Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle vahendusel kodumaal eestlasteni.
Peab tunnistama, et pagulaslätlaste kogukond oli Vabas Maailmas natuke arvukam kui eestlastel (ca 110 tuhat) ja nad olid poliitiliselt väga aktiivsed, eriti USA-s. Nagu õnnestus natuke hiljem veenduda, osalesid nad alati Rootsis toimuvatel eestlaste korraldatud demonstratsioonidel N. Liidu saatkonna juures Stockholmis koos noorema põlvkonna rahvuskaaslastega. Kuigi neid oli Rootsis eestlastest tunduvalt vähem (7 tuhat lätlast 20 tuhande eestlase kohta), olid lätlased suutnud kasvatada omale noortest poliitilise järelkasvu. Eks eestlastegi vanem põlvkond kasvatas oma noori, kuid need olid eestlastele omaselt hõivatud tantsimise ja laulmisega, milles oli võimalus veenduda, kui külastasin 1987. aasta oktoobris toimunud ringreisil eesti pagulaskeskusi USA-s ja Kanadas. Kui suurimas eestlaste keskuses, Toronto Eesti Majas toimus mu kõnekoosolek, kus tutvustasin kodu-eestlaste olukorda ja kõlasid endise poliitvangi Kalju Mätiku helilindile jäädvustatud kõned Hirvepargi kokkutulekult, toimus kõrvalsaalis rahvatantsurühma proov. Avaldasin Kanada eestlaste keskliidu juhile Laas Leivatile imestust, kuid sain vastuseks, et neil olevat küllaga pagulaseestlasi, kes poliitika vastu mingit huvi ei tunne.
Siinkohal on sobiv viidata 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus “Eesti ajaloo põhiprobleemid” tuntud rahvateadlase Oskar Looritsa arvamusele, et “eestlastel on väga tugev kultuuriline identiteet, kuid puudub poliitilise mõtlemise võime”. Ei ole seda võimet juurde tulnud ka tänapäeva Eestis, sest vastasel korral ei oleks meil kõige populaarsem 17 aastat võimutsenud Reformierakond. Kuid nüüd siirduks taas 1987. aasta sündmuste juurde.
Analüüsisime lätlastega põhjalikult sovetiimpeeriumi poliitilist olukorda ja jäime arvamusele, et sügavas kriisis, Läänest abi ootav Gorbatšovi juhitud poliitbüroo rahvuslasi otseselt represseerima ei hakka, sest 14. juuni meeleavaldajaid keegi otseselt ei seganud. Kui selleks mitte arvata mudilaste jalgrattavõistlust, kui ümber Vabadussamba käis mitme tunnine äge võistlemine. Lõpuks see siiski lõppes, kuna lapsukesed väsisid ja seni Bastionimäel aega parajaks tegevad demonstrandid said koguneda varem väljakuulutatud kohta.
Seega ei olnud me kaugeltki mingid hulljulged “ullikesed”, kes ignoreerisid tegelikku olukorda, nagu “tasakaalukad” eestlased on meedias hiljem mitmel korral selgitanud! Leppisime lätlastega kokku, et Eestis hakkab üritust organiseerima siinkirjutaja. Kuna lätlastel olid kontaktid Leedu endiste poliitvangidega, siis jäi leedukate teavitamine nende peale. Ajaloo huvides tuleb tunnistada, et kui lätlased ei oleks asja üles võtnud, ei oleks me tänavu nende sündmuste tähtpäeva saanud tähistada. Sügavalt tähenduslik on see, et baltlaste omaaegsete okupeerimise vastaste ürituste algatajaiks olid kõige suurema migrantide arvuga Läti rahvuslased.
Eestis kohtusin 1986. aastal vabanenud Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Jan Kõrbiga, kes kõik mu ettepanekut toetasid. (Aastaid hiljem tunnistas Lagle Parek ühes intervjuus, et “Tiit ei lasknudki eriti vastu vaielda ega pikalt arutleda: tuleb ära teha ja kõik!”) Sai kontakti võetud ka rahvuslike haritlaste grupiga (Arvo Valton, Tunne Kelam, Helju Tauk, Vardo Rumessen jt), kes oma olengutel kritiseerisid okupeeritud Eesti olukorda, ja kirikuõpetajatest muinsuskaitse seltsi Portaal juhi Illar Hallastega, et grupp oleks hõlmanud peale antisovetšikute ka teisi ühiskonna gruppe.
Paraku arvasid nii haritlased kui pastorid, et endiste poliitvangide üritus on liialt radikaalne, mis võib esile kutsuda repressioone, ega ühinenud meie grupiga. Minu ettepanekul sai see nimeks MRP-AEG (Molotov-Rippendropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp). Siinkirjutajast sai ka ainuke grupi avalik liige ja esindaja, kellega linnavõimud veidi hiljem suhtlesid. 15. augustil 1987. aastal Rahva Häälele ja ajakirjale Aja Pulss saadetud avaldusest (mida muidugi ei avaldatud) said võimud teada, et selline üritus on teoksil. Mind kutsuti Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu (nii kutsuti tol ajal linnavalitsust) esimehe asetäitja Tatjana Tshuklova (kes valdas eesti keelt vabalt) jutule. Tema imestas, et miks ma ei võtnud MRP-AEG grupi avaliku esindajana ühendust linnavõimudega loa saamiseks. Kuulsin Tshuklovalt, et Raekoja platsil ei ole meeleavaldust võimalik korraldada, kuna samal ajal hakkavad seal lähedal Harjumäel toimuma filmi “Näkimadalad” võtted. Hirvepark olevat meie ürituseks sobiv koht. (Autori märkus: kuna see kesklinnast isoleerituna ei ärata möödujate tähelepanu.) Kui kostsin, et oleme meeleavalduse toimumise kohana juba Raekoja platsi välja kuulutanud ega jõua enam uut teadet saata, kuulsin vastuseks, et “kasutage selleks omi kanaleid!”
Et võimalikke demonstrante mitte segadusse ajada, ei teatanud me meeleavalduse toimumise uut kohta. Rahvas kogunes ikkagi Raekoja platsile, kust siirdusime Harju tänava kaudu Hirveparki, tehes vahepealse peatuse Harju mäel Linda kivi juures.
Eesti rahva teavitamine toimus Heiki Ahoneni poolt Rootsi pagulasaktivisti, Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abitamiskomitee (EVVA) esimehe Jaak Jüriado vahendusel, kes Eestist telefoni kaudu saadud infot ka Vabale Euroopale, Ameerika Häälele, pagulaslehtedele ja Rootsi meediale vahendas. Balti pagulased, suuresti tänu lätlastele, suutsid puhkuste perioodil informeerida ka USA Senati liikmeid, ja 20 senaatori Gorbatšovile saadetud kiri omas minu arvates ülisuurt tähtsust, sest sovetid ei tarvitanud ürituste organisaatorite vastu otseseid repressioone, piirdudes vaid nende riigist välja saatmisega ja massilise sõimuga ajakirjanduses.
Ligi paarisajani ulatuvas sõimulugude hulgas saab meistritiitri selles rebimises anda Molodjož Estonij internatsionalistist ajakirjanikule Mark Levinile kirjatüki “Sulid” eest, mis hõlmas tervelt poolteist lehekülge! See sõimulugu ilmus nii eesti kui vene keeles, tõsi – eestikeelses Noorte Hääle variandis oli tehtud mõningaid kärpeid, jättes jämedamad solvangud eestlaste aadressil välja. Internatsionalist Levin oli oma sopaloos minu nime nimetanud 47 (!) korda, nagu tahtes “roojase” nime igavesti kõigi ENSV elanike mällu söövitada. “Sulidest” sain teada palju oma eluloostki. Seda, et ma napsi armastasin võtta ja seetõttu peaparanduse jaoks raha hankimise eesmärgil asusin CIA teenistusse; et mulle unes Triumfikaar on viirastunud (mida Levin muidugi teadis!); et kuulsaks saamiseks püüdlesin ise laagrisse poliitvangiks; et ma oma perega läbi ei saanud; olin lapsest peale kommuniste vihanud ja kuulnud lugusid metsavendadest; et need “fašistlikud bandiidid” olid minu jaoks ideaaliks jne. Ühe väitega, et “Pika Hermanni tornis hakkab lehvima taas sini-must-valge”, nagu ma kirjutasin oma Patareis peetud päevaraamatusse, selle meeleheitliku eitamisega (iial ei hakka Pika Hermanni tornis lehvima kodanliku Eesti lipp!) astus Mark Levin küll juba 1,5 aasta möödumisel ämbrisse.
Kuna Hirvepargi meeleavaldust on paaris autori raamatus: “Vastasseis”(Tallinn, Umara, 1996), “Minu võitlus” (Tallinn, Nõmme Raadio Toimetised, 2014) üsna põhjalikult kirjeldatud ja sellele on pühendatud ruumi ka kogumikus “ERSP aeg” (Tallinn, MTÜ Magna Memoria, 2008) ja “Hirvepark 1987” (Tallinn 2007), siis on siin selle sündmuse taaskirjeldamine minu arvates liigne. Niipalju tahaksin küll kommenteerida, et minu kui peakorraldaja mälestused jäid sellest väga põhjalikust kogumikust “Hirvepark 1987” välja. Kuna need olid juba minu raamatus “Vastasseis” olemas, siis soovitasin Tunne Kelami büroo ametnikul, kes oli kogumiku toimetajaks, võtta need minu mälestused raamatust “Vastasseis”. Ilmselt peeti seda mittevajalikuks, kuid oleks väiklane selle üle kurta, sest “Hirvepark 1987” on välja kukkunud lugemisväärne ja annab täiesti ammendava pildi 31 aasta tagusest kodanikualgatusest, “mis muutis Eesti lähiajalugu.
Tunnistan, et olin mõne kuu eest Ida-Jakuutiast asumiselt saabununa täielikus masenduses “nõukogude tegelikkusest”. Poliitilises sunnitöölaagris viibisime küll mitmekordse okastraataia taga, kuid olime säilitanud vaimse vabaduse. Peale selle oli meie laagris väga rikkalik raamatukogu, kuhu jätsid vabanenud vangid oma “Akademknigast” tellitud raamatud. Pealegi korraldasime laagris töövabal ajal vahvaid seminare, kus sain üsna põhjaliku ülevaate filosoofia ajaloost, Vene vürstiriikide tatari ikke 1240-1480 ajaloost, vene ja läti 19. sajandi kirjandusest, grusiinide-armeenlaste, lätlaste-leedulaste ja ukraina vastupanuliikumise ning Moskva dissidentide tegevusest jne. Haritud vangid puudutasid mitmeid teemasid, mistõttu sain mina sealt ka põhjaliku harituse. (Kohe meenub film ukraina külapoisist Nestor Mahnost, kes mingi olmekuriteo eest poliitvangidega ühte kambrisse sattununa sai hiljem anarhistliku liikumise juhiks.)
Asumisel Kolõmal oli kohalike elanike suhtumine minusse väga mõistev ja sõbralik, kuigi varem oli KGB mitmes asutuses selgitanud, et saabub “antisovetšik”, kes vihkavat venelasi. Mistõttu mõjus 1986. aasta mais “tasakaalukate eestlaste” hulka sattumine (kui isegi mõni sugulane teisele poole teed tõttas, kui nägi mind tänaval lähenemas) lausa külma dušina. Seetõttu kirjutasin 1986. aasta lõpupoole emigreerumisavalduse, mille järel Pärnu KGB ülem polkovnik Taliväting mind välja kutsus. Siis teatati, et kuna mul lähemad sugulased Rootsis puuduvad, ei ole mu avaldust põhjust rahuldada. Nagu teada, oli KGB sel ajal nõukogude ühiskonnas A ja O, kelle korraldusi teised organid täide viisid ja kurikuulus repressiivorgan eelistas tihti varju jääda.
Pärast Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamist järgmisel aastal, kui minust oli saanud Pärnu Muinsuskaitse Seltsi president, mu tuju tunduvalt paranes. Peale MRP meeleavalduse avalikku väljakuulutamist kuulsin OVIR-i pealikult sm Paisilt, et mu tollane avaldus on aasta möödumisel rahuldatud ja neil koguni mulle Tallinn-Moskva rongi piletki ostetud.
Kuna me enne meeleavaldust oma perega ei kiirustanud lahkumisega, sai üritus siiski läbi viidud. Peale 23. augustit kutsus mind välja Pärnu miilitsaülem Jaan Somer, kelle kabinetis viibis tundmatuks jääda sooviv tšekist (kes Jüri Lina arvates oli KGB polkovnik Kask, kellega temagi oli enne Rootsi siirdumist kohtunud), kelle põhiliseks pretensiooniks oli, et kasutasime meeleavaldusel “teemakohaseid” loosungeid. Kuna paar-kolm komsomoliaktivistide maalitud üsna kahvatut plakatikest jäid meie loosungite varju, mida me olime öösel kunstnikepaari Henno Arraku ja Iiris Uuki kodus Kalda 10 maalinud, siis ei saadud meeleavalduse otsest eesmärki, Molotov-Ribbentropi salatehingu avalikustamist, kuidagi varjata. Mulle heideti otseselt ette, et see ei olnud “kauba sees”, kuigi ei mäleta, et loosungitest oleks eelnevalt ENSV ametnikega juttu olnud.
Meeleavaldusele eelnenud õhtul, kui Kalda 10 aias põõsastes tundmatud isikud sahistasid ja majja viiv tänav oli mõlemast otsast blokeeritud, helistas mulle Pänust isa, keda oli ENSV siseminister, miilitsakindral sm Tibar hoiatanud, et “ma liiale ei läheks”. Ilmselt liiale siiski läksin, sest muidu ei oleks järgnenud meeletu sõim ajakirjanduses. Mõni sõimuartikli autor sai vastutava koha nelja-viie aasta pärast EV välisministeeriumis. Sellised need praeguse “vaba riigi” paradoksid on, et sujuvalt läks võim taas kommunistide kätte, kuna vabanenud riik jäi sovetiseerimata!
Kuna ma ka peale meeleavaldust ENSV-st lahkumisega ei kiirustanud, kutsuti mind taas miilitsapolkovnik Someri juurde jutule. Sm Someril midagi rääkida ei olnudki, oma sõnumi edastas vaid tundmatuks jääda sooviv venekeelne tšekist Pärnu KGB osakonnast, kes ähvardas, et kui ma perega kolme päeva jooksul Eestist ei lahku, siis sisaldab ENSV Kriminaalkoodeks peale eriti ohtlike riiklike (poliitiliste) kuritegude veel ka teisi paragrahve. Peale seda hoiatust pidasin mõistlikumaks oma saatust mitte enam kaalule panna ja seetõttu eelistasin Eestist lahkuda.
Võimud olid mult ära võtnud Nõukogude kodakondsuse ja Iisraeli viisaga pidin sõitma oma perega Viini. Kuna pagulaseestlased olid nii korraldanud, sain Rootsi Moskva saatkonnast Rootsi sissesõidu loa ja hiljem nn Nanseni passi, mille sinisel kaanel kiri: “Resedokument, Konvention den 2 juli 1951”, millega sain võrdväärselt Rootsi kodanikega reisida. 12. septembril lahkusime aatekaaslaste suure grupi saatel Balti jaamast väljuva Moskva rongiga, kus valvsad näod meid saatsid, mis paraku mulle tundmatud olid, ning rongiski paar spotliku välimusega noorsandi meil silma peal hoidsid. Samal päeval maandusime Stockholmi Arlanda lennuväljal, kus ootas meid üsna suur rühm pagulaseestlasi sini-must-valge lipuga, et sealsamas anda intervjuu ühele Rootsi telekanalile ja mitmele suurlehele. Esimest korda Vabas Maailmas nähtud vabalt lehviv sini-must-valge võttis silma märjaks!
Kodumaale naasesin 22. veebruaril 1990, kui kolm päeva varem oli ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel rehabiliteerinud kõik nõukogudevastase agitatsiooni eest KrK paragrahv 68 alusel represseeritud eestlased, millest mind N. Liidu Rootsi saatkonna ametnik Eimar Rahumaa informeeris.”