Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Meeletult vihastab see, kui kõiges halvas süüdistatakse perekonda

-
25.11.2023
Toetagem peresid, mitte ärgem lõhkugem neid!
© UU

Laupäeval oli ÜRO loodud naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päev, mis oma aktuaalsusele ja reaalsusele vaatamata jätab suhu ka mõru maitse, sest sellest on teatud oraatorite suu läbi saamas justkui perede vastu suunatud vägivalla päev.

Kolumnist Ivan Makarov juba kritiseeris EPL-is ilmunud lugu „Pille Tsopp-Pagan: lõviosa perevägivallast on silmale nähtamatu ja palju kahjustavam kui siniseks pekstud nägu“ ehk “Selle loo autor sisuliselt väidab, et eesti peredes vohab silmaga nähtamatu meestepoolne vägivald: et kui te näete õnnelikku perekonda – ema, isa, lapsukesed – ja ei näe seal vägivalda, see tähendab, et seal vohab hoopis silmale nähtamatu vägivald.”

Ka uudiste maailmas vohavad pealkirjad “Kersti Kaljulaid: ka majanduslik vägivald käib lähisuhtevägivalla alla”, “Politsei- ja piirivalveamet (PPA) julgustab nii enda nahal kogetud kui ka teiste kallal toime pandud perevägivallast teada andma” või “Euroopa parlamendi liikme Marina Kaljuranna eestvedamisel arutletakse veebis soolise võrdõiguslikkuse üle Euroopa Liidus (EL) ja Eestis.”

Sotsiaalmeedias küsitakse: kas kõik need naispoliitikud on tippu jõudnud läbipekstuna ja paljaksröövituna? Kas samuti perevägivallast pidevalt rääkival Kaja Kallasel on oma isa Siim Kallase perest tõesti halb kogemus? Või on Arvo Hallik selline, kes naiselt ainult raha küsib, aga muus osas käsib vait olla? Kas Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 liikmete peredes on olukord tõesti nii halb, et nende naispere on üles tõusnud?

Igasugune vägivald, nii peresisene kui -väline, on lubamatu ja kuritegelik, ning naisi tuleb igati kaitsta, see on iga tõelise mehe kohus. Aga miks rünnatakse mistahes vägivallavastases kampaanias alati perekonda? Kui vägivaldseid mehi ehk on 10-20 protsenti, siis 80-90 protsenti on ju normaalsed. Jääb mulje, nagu sooviks mingid jõud peremudeli mees-naine-lapsed lõplikult demoniseerida. Suur osa nooremapoolsest ühiskonnast ei taha enam lapsi – kas nüüd üritatakse ka pere ja üldse paarisuhe kuritegelikuks kujundada? Kas ideaal on üksikute inimeste ühiskond?

Praegu on telekanali Kanal 2 tasuta keskkonnas Duoplay nähtav 2018. aastal USA-s vändatud film “Ühte sulanud südamed”. See on tõsiselt hea film, kus on mehe ja naise teineteiseleidmist, meeskonnakoostööd, pere ühtekuuluvustunnet ja palju muud ilusat. Kontrast uudistes räägitava perevägivalla ja selle suurepärase filmi vahel on tohutu, kusjuures tegu on Ameerika filmiga – selles riigis aga on päris tugev radikaalfeminism ja muud “uusväärtused”. Muide, filmi vahepeal näidatakse Tallinki perereklaami “Ma armastan Sind”, kus räägitakse just armastusest peres.

Kui vaadata sealsamas Duoplays Saksa, Briti, Kanada, Ameerika ja teiste “kaasaegsete” lääneriikide suhtefilme, siis torkab silma, et mehed ja naised on seal endiselt mehed ja naised oma kõigi heade ja vigadega – nad teevad midagi, eksivad, elavad üle, alustavad uuesti, armastavad ja sageli ka vihkavad. Filmikunst, eriti suhtefilmid, pole väga “uusväärtustega” kaasa läinud, väljaarvatud muidugi poliitkorrektsed filmid. Muidugi tasub ära märkida, et filmikunst ei ole alati reaalsus, aga mingi tõde kaasaega peegeldavates teostes ikka on.

Jääbki arusaamatuks, et kuidas ka kõige “progressiivsemates” läänemaades tehakse nii liigutavaid filme nagu “Ühte sulanud südamed”, mis näitavad, et peres ning mehe ja naise suhetes on tohutult palju ilusat, ja samas Eesti naispoliitikud esinevad avaldustega, milles peegeldub vihane nõue: ajage ometi see perekond laiali, see on vastik vägivallapesa. Jääb vaid küsida, et kas need naised on sedavõrd elus ja suhetes pettunud või siis ongi nende ideoloogiline kohustus tõsta naised barrikaadidele ning lammutada traditsiooniline pere?

Naistevastase vägivallaga tuleb karmilt võidelda, kuid just õnnelikud pered on see lakmuspaber, mille pealt me näeme, kas see võitlus töötab. Perede häbistamise ja lammutamisega ei kõrvaldata mitte ühtegi probleemi, vaid neid tekitatakse juurde.

Jüri Kukk, toimetaja