Eesti ajakirjandus unustab raudse reegli: lugejal on õigus teada

Ennast sõltumatuks pidav Eesti vasakliberaalne meedia kohe ei suuda jätta tõestamata vastupidist – seda näitab kasvõi Toompeal päevast päeva toimuva meeleavalduse kajastamata jätmine.

Ajakirjandus kasutab sageli oma tegevuse õigustamiseks hüüdlauset: lugejal on õigus teada. Seega ei loe ka käesoleval juhul, kas Toompeal on väljas nn lamemaalased või asjalikud protestijad – kui kümned inimesed on loosungitega platsil väljas ja laulavad, siis on inimestel õigus teada, miks nad seal on, ja meedial lasub kohustus sellest kirjutada. Vastasel juhul jätab ajakirjandus ühiskonnas toimuvad protsessid kajastamata.

Sõltumatule ajakirjandusele oleks oluline juba fakt, et inimesed on väljas protestimas. Miks? Kes? Kaua? Ja veel rida küsimusi, lisaks kommentaarid teistelt asjasse puutuvatelt institutsioonidelt.

Kallutatud ajakirjandus mõtleb, et need pole “omad”, nende tegemisi ei kajasta, nad pole seda väärt. Või arvatakse, et on veidrikud ja neid ei tohigi esile tõsta, muidu võimendab kajastus nende sõnumit. Sel juhul on ajakirjandus poliitkorrektne, ta valib “õiged” teemad ja inimesed.

Selline valik võiks jutuks tulla pigem siis, kui meedia kutsub kaamerate ette või annab leheruumi endistele kuritegelike gruppide liidritele. Toompeal toimuv aga on üks ühiskonnas toimuvatest protsessidest, ja olgu ta ajakirjanike silmis kui tahes “vale”, seda peab kajastama, oma lugejatele peab sellest teada andma.

Nagu ikka on põhjus, miks sellistest sündmustest ei kirjutata (või kirjutatakse mõnitavalt), ainult üks – Eestis pole sõltumatut ja objektiivset ajakirjandust.

Loe ka EKRE saadikud viisid politseiriigi vastu protestijatele pirukaid, meedia vaikib meeleavaldajad maha