24.01.2019
Klassikaline vihaõhutuse näide Eesti 200-lt – “Meie ei provotseerinud, ei õhutanud viha, juhtisime ainult tähelepanu!”
Viimastel päevadel on tulnud uudiseid, kus teatud inimesed ja ühiskonnagrupid on koondunud “vihakõnede” vastu.
Viimane näide sellest oli Radari” saade, kus üks seltskond ennast selles osas tõevõitlejateks kuulutas. Kui tõsiseltvõetav aga on kõigi nende korruptsiooni, vihakõne, valetamise ja muu taolise vastu organiseerumiste tegelik võimekus, on ikka vägagi küsitav – kas tõesti on võimalik, et need õigluserüütlid ise ei patusta? Või ei suuda ega oska ennast lihtsalt kõrvalt vaadata?
Jah, väga paljud on sattunud ebaõiglaste süüdistuste ohvriks, neid on haavatud ja alaväärtustatud, nende kaitseks peab välja astuma ja laimajaid karistama, mis on igas demokraatlikus ühiskonnas ka suuri kampaaniaid korraldamata loomulik – lihtsalt imelik on vaadata, kuidas kamp inimesi kuulutab ennast teistele eeskujuks. Millegipärast tuleb meelde üks näitlejanna, kes võitles solvajate vastu kuni kohtuni välja, kuid siis tõi ajakirjandus päevavalgele, et ega temagi patust puhas pole.
Ühes Lõuna-Eesti koolis oli kord õpetaja, kes väitis, et tema pole oma elus kunagi kordagi valetanud. Õpilased ei pidanud temast lugu, sest nende silmis oli juba selline enesekindel väide valetamine – nad lihtsalt ei uskunud, et keegi on valetamiseta nii vanaks elanud. Iseasi on see, kui suurt valet silmas peetakse. Keegi lihtsalt ei usu, et ennast kristalselt ausaks pidavad inimesed on olemas, kuigi paljud ennast sellisteks peavad.
Jätaks kohe kõrvale tõelise vihakõne, kus keegi väidab, et Jüri on varas ja Mari on lits, tõestamata, et Jüri on varguselt tabatud ja Mari läheb tõesti igal õhtul lõbumajja. Jutt käib inimeste väljaütlemistest, mida teine pool peab mingil põhjusel ebaõiglaseks, kuid seda objektiivselt hinnata ei ole alati võimalik.
Hiljuti toimus Tallinnas Naiste marss, mida korraldajad ise peavad ülimalt positiivseks ürituseks ja kriitikat nende vastu vihakõneks. Ometigi olid vähemalt pooled seal üles tõstetud plakatitest sellised, mis tekitasid teatud ühiskonnakihtides vastumeelsust – seda ka naiste seas, mida tõestasid Riina Solmani “Radikaalsed algatused nagu Naiste marss impordivad Eestisse võõraid probleeme”, Kadri Kuulpaki “Feministide loogika – kõik on võrdsed, naised võrdsemad” ja mitmete blogijate sõnavõtud.
Nii et sisuliselt tegeleti Naiste marsil vihaõhutamisega – nende radikaalsed loosungid ärritasid ka neid, kelle toetuseks oli üritus mõeldud ehk naisi, kelle mõtted ja soovid ei lähe feminismiga kaasa. Mittenõustujad aga on marufeministide silmis vaenlased – seega tegeldi ühiskonna lõhestamisega.
Omapärane oli ka arutelu Riigikogus, kus EKRE saadikud kritiseerisid Hoolekandeteenuste AS-i otsust, et nende töötajad ja patsiendid peavad minema Naiste marsile – rahvuskonservatiivide silmis oli see sund ideoloogilisele miitingule minekuks, nagu seda tehti nõukaajal. Kultuuriminister Indrek Saar seevastu leidis täiesti sotsialistlikult, et võrdõiguslikkuse nimel ongi see vajalik, kui massid, ka vaimuhaiged, “õigluse eest võitlema” suunatakse.
Riigikogus ilmnebki “vihakõne” käsitlus Eesti moodi eriti naeruväärselt. Peaminister Jüri Ratas tuleb pulti, mõnitab opositsiooni, solvab saadikuid isiklikult ja lõpetab siis süüdistusega, et EKRE levitab ühiskonnas kurjust. Tema enda arvates on ta vihakõnede vastu võitleja, kuid seda, kuidas ta pool saali marru ajas, “õiglase riigi” autor ei märka.
Sama oli kolmapäeval kultuuriminister Indrek Saarega peaministri ülesannetes, kes Riigikogu saadiku Martin Helme küsimusele vastates ütles juba neljandas ja viiendas lauses: “Ma soovitan teil aeg-ajalt lugeda ka Eesti sõltumatut meediat, sest te järjekordselt minu arvates (toimetuse rõhutus) kas hämate või veel hullem, valetate. Ja me oleme teid sellelt ka varem tabanud, kui te olete süüdistanud inimesi asjades, mida, nagu pärast on välja tulnud, sugugi mitte ei ole.”
Pange tähele, Indrek Saar ei tunnistaks kunagi, et ta on vihakõneleja, kelleks ta tembeldas ka lõpuks plahvatanud Mart Helme ning lisaks ka Urmas Reinsalu, Objektiivi ja Uued Uudised. Ometigi algatas just tema üldise vihastumislaine – süüdi on võib-olla kõik väitluses osalejad, aga ainult tema arvab, et ei teinud küsimusele koheselt rünnakuga vastates midagi valesti. Vähemalt väidab nii terve sotside poliitiline sõnum.
Vihakõneseaduse vastased on alati seda algatust tõrjunud väitega, et vihakõne mõistet on peaaegu võimatu formuleerida, eriti praegustes maailmavaatelistes konfliktides ja ühiskondade polariseerumises. Euroopa Liidus kipub vihakõne aluseks olema see, kui jutt kõlab konservatiivi suust ja on kasvõi leebemaski toonis massiimmigratsiooni, islami, homoagenda, EL-i föderaliseerumise ja muu taolise vastu. Seetõttu leiavadki vasakliberaalid, et vaid nemad räägivad puhast tõtt, need, kes nendega ei nõustu, on vihakõnelejad.
Hea näide sellest oli Marianne Mikko, kes nõudis saates “Ajurünnak” Varro Vooglaiu “katoliikliku propaganda keelustamist sekulaarses riigis” ja saatejuhi vihje peale, et tegu on väitlussaatega, kus vastasele tuleb sõnadega koht kätte näidata, ütles enesekindlalt: “Aga õigust räägin ju mina!”
Olukorras, kus mitte ainult vähemustele, vaid lausa igale indiviidile jagatakse vabadusi juurde ning loomupäraste kohustuste täitmist enam eriti ei nõuta, kasvab ka solvumiste ja solvujate hulk kiiresti, marru minnakse iga väiksemagi tähelepanu juhtimise peale ning vihakõneks tembeldatakse ka objektiivne kriitika. Selline maailm ei saagi enam mittevihane ja mittekuri olla. Nagu pole ka vihakõnest vabu inimesi. Ja kui lisaks veel ka kellegi vastu suunatud kampaania korraldatakse, on selge, et see üritus lõpeb kraavis!