“Austria on langenud.” Seda migratsioonirindel

„Mõistagi tõstatub pealkirjaga seoses küsimus: millisest “rindest” jutt? Jutt käib “migratsioonirindest”. Kui paarkümmend aastat tagasi sai see riik “nahutada” EL keskorganite käest (olles “häbipostis”, analoogselt Ungariga praegu) – siis nüüd on seal “inimõigustega” kõik… parimas korras!

Info pärineb mõne nädala tagusest, veidi üle poole tundi väldanud vestlusest Viini äärelinnas elava (slaavi päritolu) keskealise migrandiga – kelle pere elupaigaks on too linn olnud viimased 15 aastat. Loomulikult ei vestelnud ma temaga (enne emigreerumist elukutselt matemaatikaõpetajaga) Eestis, vaid “neutraalsel pinnal” ehk reisilaeval.

Veerandtunnise jutuveeretamise järel (millest jäi kõlama, et “kui ilus, puhas ja vaikne-rahulik see linn ikka OLI”) küsisin: “kuidas teil ja abikaasal siis ikkagi tänini kodakondsust pole?” Äsja passiealisteks saanud kahel perepojal seevastu oli juba “Austria pass”. Naine tunnistas, et tema (saksa) keele oskus polevat tõesti piisavalt hea, aga et samas olevat riigiametites ka hulgaliselt (sel hetkel tasandas hääle vaevukuuldavaks sosinaks) … fašiste! Noh – selliseid, kes “võõraid” ei salli.

Et ikka väga raske olnud tal töökohta leida: konkureerinud ikka “igale poole” – ent “ei osutunud valituks”. Paar-kolm aastat lausa otsis (kuni omavalitsuse väikesepalgalisele ametikohale “buhalteerijasse” sai). Ma polnud üksi: kaaslanna oli emigrandiperega samast rahvusest – tutkit minule sel viisil infot oleks avaldatud.

Olles “teada-tuntud “fašistiriigi” kodanik”, tekkis mul kohe nö. sportlik huvi: “aga kuidas Austrias “tsurkadega” (neegrid-araablased) lood on – kas neid on palju?” Seepeale too “vana” immigrant elavnes (miimika jms.):  “Kohutavalt palju on neid tekkinud.” NEID toetatavat igati. Mingid kohalikud ametnikud saavat lausa “pearaha” (võin eksida, aga – vist kolme tuhandet eurot “nosu kohta” nimetas) iga “muust rassist” immigrandi (valgete puhul sellist “toetusmeedet-palgalisa” polevat) “integratsiooniga” tegelemise eest. Ning slaavlanna kahtlustas, et… ka “integreeritavad” ise maksvat “midagi juurde” (neile makstavatest sotsiaaltoetustest).

Naine nimetas ka ühe …numbri (endine “mate-õps” ju): KAHEKSASADA inimest PÄEVAS! Loomulikult ei avaldata eraldi riikide kodanikele väljastatavaid elamislubasid – eks see 800 on “üldnumber”. Ühes kalendrikuus seega … 24 000 (vrdl. selle “tohutu inim-massiga” Valgevene piirialal). Ühe aasta jooksul siis juba …300 000 migranti. “Austria on ju väike riik – no mis temast küll niimoodi saab” – lõpetas naine vestluse ilmselge, siira murega (mis ka loomulik – on ta ju oma lapsed “selle ühiskonna jaoks” kasvatanud).

Üks sealne teemakohane “meediaskandaal” (jutumärkides: vaevalt, et midagi “väga koledat”, ent tõestisündinut Austria vastavad “organid” üldse avaldada lubasid): klassitäis tosina-aastaseid jõnglasi viidi külaskäigule muuseumisse. Aga muuseumi sissepääsul sattus olema metallidetektor. Ning kahel jõmpsikal (konkreetselt tšetšeeni rahvusest) avastati põuest “noad”. Mitte (kokkukäivad) taskunoad, vaid ikka sellised… paarikümne sentimeetriste teradega. No mina tean, et neid “mägilaste pussnuge” nimetatakse kindžallideks. Mispeale siis “kõik see sealne meediaruum” ohkis-puhkis (et “kuidas siis ikka nii – turvaline maa ju”).

Mina “ohkimise” asemel küsinuks hoopis: “Ilmselgelt on nood kaks marakratti oma klassikomplekti “suveräänid” (üksnes imbetsill arvab, et tatikad kandsid külmrelvi igapäevaselt “ilma vanemate teadmata”): kogu ülejäänud jõmpsikate jaoks nii seadusandlik kui täitev võim (täiskasvanud on üksnes “kohtuvõim” – oma teada-tuntud hambutuses). Kui palju aega (mitu kuud – parimal juhul aastat) kulub – kuniks ka “kõige juhmim” marakratt mõistab: milline ese tagaks tema – kasvõi osalise – või koguni täieliku puutumatuse?”

Enim üllatas mind ajaperiood, mil “ei europiide” hakkas Viinis “hästi palju” olema. Oletasin nimelt: “ju see 2015-2016 aegse “suure rändelaine” aegu toimus?” Aga ei: naine vaatas mulle otsa ja teatas enesekindlalt (mis on ka loomulik: eks ta ju ka ise elas-elab sellises …vaesema rahva linnaosas – 800 eurose kuuüüriga neljatoalises korteris): “ei olnud “siis” – hoopis “NÜÜD”!” Just “koroona-ajal” olevat nähtus enim “hoo sisse saanud”. Seepeale mõistsin: Saksamaa (jm. “suurte” Euroala riikide) “rändekvootide jagamise plaan” siiski tegelikkuses toimib! Kui mitte ida-eurooplastega (ehk “mitte-tsiviliseeritutega”) – siis vähemalt Lääne-Euroopa piires (või vähemalt oma… naabritega).

Vahetult enne “nupukese” kirjapaneku alustamist sain teadlikuks veel ühest faktist. Kahtlesin nimelt slaavlanna tolles väites, et “mitte-valgetele” immigrantidele on “toetused ja riigi abi” suurem: et kuidas ikka Austria RIIK saab sedasi “vahet teha”? Aga: RIIK vist …ei saagi. Küll aga saavad …”teised” (nn. eraõiguslikud)! Selgus tuli ühest lausejupist “Uute Uudiste” 14.11.21. ilmunud arvamusartiklist “Sorose kasvandik Hellam nutab …” Niiöelda kontrollküsimused antud teksti kohta: miks loobus too Hellam Ungari aukonsuli ametist – ja kuhu kolis end (Budapestist lahkumise järgselt) üks …”ÜLIkool”? Ja: millal see toimus?

Põgusa “poliitikahuvilisena” küsisin ka: “kui “fašiste” Austrias sedavõrd palju on – et kuidas nood siis (parteina) valitsusse ei saa?” Neil peaks ju suur toetus olema? “Iga kord täpselt enne valimisi “satuvad nad” mingisse …skandaali!” – sain vastuseks.

Vaat nii täitubki – küll aastasadade pikkuse hilinemisega – Ottomanide impeeriumi võimsaima valitseja sultan Syleimani “märg unistus”: vallutada Viin. Ungarlased seevastu said – lausa paarsada aastat – “Ottomani impeeriumi eeliseid nautida”.

Olavi Merisalu

PS. Loomulikult pole mul eraisikuna võimalust kõige ülaltoodu “100% faktikontrolliks”. Kinnitan siiski, et ma pole vestluspartneri vastuseid kuidagimoodi moonutanud ega midagi juurde lisanud (olles loomulikult 80-90% “välja jätnud”, kui “teemasse mittepuutuva”). KUI ülaltoodu peaks “täielikuks valeks” tembeldatama – siis “üheskoos” (hulgal inimestel koostöös) on tunduvalt suuremad võimalused tõe väljaselgitamiseks.