08.01.2019
Ekstremistide pesa Eesti 200 näitas taas oma tegelikku palet.
Eesti ühiskonda šokeerisid venelasi ja eestlasi eraldavad plakatid Tallinnas kesklinnas samavõrd kui politsei otsus mitte alustada juurdlust rahvusliku vaenu õhutamise alusel.
“Politsei ja prokuratuuri hinnangul ei saa sellist reklaami käsitleda karistusseadustikus sätestatud vaenu õhutamisena, mistõttu politsei süüteomenetlust plakatite kohta ei alusta,” ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Tuuli Härson esmaspäeval rahvusringhäälingule (ERR).
Tegelikult oleks venemeelne Jüri Ratase valitsus pidanud olema tagajalgadel püsti juba selle reklaami avastamisest saati ja karjuma, et keegi lõhestab ühiskonda. Mäletate, et kui EKRE nõudis pärast Deniss Metsavase juhtumi vene taustaga inimeste hoolikamat kontrolli, süüdistas Jüri Ratas rahvuskonservatiive just selles patus – Eesti 200 otseses segregatsioonis ta midagi halba ei näe.
Hobujaama provokatsiooni ümber valitsenud vaikus ja see, et pool esmaspäeva räägiti ainult sellest, kuidas Eesti 200 pole ainukesena ennast skandaalist taandanud, lubas oletada, et seekord on tegu “oma inimestega” – seda näitas ka politsei eemalehoidumine. Olnuks vähegi põhjust selles juhtumis EKRE-t süüdistada, nagu Karoli Hindriksi sõbranna ja “lilledega meeste” juhtumi puhul, karjunuks kogu meedia rahvuskonservatiivide uuest sigadusest ja krimiasi käiks juba ammu, nagu seda ka Tarandi väidetava peksmise puhul tehti.
See, et juhtumit riigivõimu poolt isegi ei puudutatud, näitab, et projektiparteid Eesti 200 kaitstakse igati ja tegu on otsese süvariigi sünnitisega. Tegelikult peaks Kristina Kallase ja Eesti 200 nüüd just rahvusliku vaenu õhutamise pärast vastutusele võtma, sest just nimelt nii see nende algatus toimis.
Kuigi Kallas väidab ettearvatult, et tegu oli tähelepanu juhtimisega ühiskonna valupunktidele, on ilmselge see, et vaenuratas pandi veerema ja kümned venelased pigistasid taskus rusikaid kokku, hakates tagasi pronksiöö peale mõtlema. Eesti 200 laskis sõna otseses mõttes mitu päeva pingetel ja vihal kuhjuda, lõhestades nii ühiskonda, seades ohtu Eesti riikliku julgeoleku ja andes Kremlile võimaluse Eestit venelaste kiusamises ja apartheidis süüdistada.
Ilmselt on tegu ka Eesti 200 sooviga kasvõi sellisel provokatiivsel moel pildile pääseda, riskides seejuures rahvustevahelise konflikti vallapäästmisega. Projekt hakkab lihtsalt liiga unarusse vajuma ja karmi vihaõhutusega saavutatakse see, et ekstremistidekambast hakatakse taas rääkima. Eesti 200 hakkabki juba meelde jääma provokatsioonide järgi – äärmuslasest professor turvamehi ründamas, venelaste-eestlaste vastandamine… mis tuleb järgmisena? Pommiplahvatus, et millelegi tähelepanu osutada?
Ratase valitsusel on nüüd kohustus Eesti 200-st distantseeruda ja tema provokatsioon hukka mõista, kuid võib juba ette ennustada, et seda ei tule – peaminister mõistab omasid, nagu ka Toompea meeleavalduse provokatsiooni ajal. Eestis on juba pikemat aega (ka Reformierakonna võimutsemise ajal) võõrad omad ja omad võõrad. Olgu mistahes konflikt, kus eestlased on ühel, venelased, neegrid või moslemid teisel poolel, suunatakse teravik eestlaste pihta – omi ei mõisteta, ei kaitsta, ei toeta, kasvõi sellegipärast, et nad on rahvuskaaslased, õigus antakse ikka võõrastele! Sama on ka poliitilises ja ideoloogilises ruumis – kartellierakonnad versus EKRE, vasakliberaalsus vs konservatiivsus, ja nii edasi.
Tegu on Lääne-Euroopast üle võetud “euroopaliku väärtusega” – ka seal on “omadeks” migrandid ning mistahes konfliktides antakse neile õigus, uurimata, kas võõrad pole mitte ise vastasseisu algatanud. Nii antakse võõrastele julgust juurde ja konflikt tuleb varem või hiljem.
Eesti 200 plakatite juhtum on pärast Hartlebi lapsevankrirünnakut järjekordne näide sellest, milline ekstremistide pesa on see pretensioonikat nime kandev globalistlik-multikultuurne sünnitis. Lisaks näitab see, et sildi “Õiglane riik kõigile” all tegutsev Ratase valitsus esindab kõiki teisi jõude maailmas peale oma tuleviku pärast mures oleva eesti rahva – õiglust jätkub neil vaid nn meie inimestele ehk võõrastele.
Eesti 200 provokatsiooni ei mõista hukka ei peaminister, president ega Riigikogu esimees – sööge ühiskonna lõhestamise präänikut, piitsa anname EKRE-le!