Eesti inimene: meile, eestlastele, kehtivad meie omal maal karmimad reeglid kui sisserändajatele

Üks Uutele Uudistele kirjutanud inimene kirjeldab seda, kuidas tänases Eestis tehakse vahet põlisrahval ja sisserännanutel, ja seda muidugi poliitkorrektselt viimaste hüvanguks.

“Elan Tallinnas üürikorteritega majas. Kui pealinna kolisin ja selles majas korteri üürisin, selgitas haldava firma inimene, et lastega peresid ja lemmikloomi ei taheta üürilisteks. Ja kõik ongi õige – tegu on ühiselamu tüüpi kortermajaga, kus korterid on väga väikesed ning koridorist ja trepikojast kostab valjem müra tubadesse. Põhimõtteliselt õige reegel, selline kitsikus pole suurperede ja koerte-kasside jaoks, kes häiriksid ka teisi.

Pikka aega oligi maja peamiselt tudengite ja pealinnas töölkäijate, väljaspoolt Tallinnasse tulnud üksikute inimeste ja paarikeste päralt. Nüüd, kui sisseränne on suurenenud, on majja ikkagi võetud lastega ukraina ja aafrika peresid, kusjuures päris suuri peresid.

Mul ei ole midagi lastega perede vastu, minu pärast võinuks need ka ennem majas olla. Mul pole midagi ka ukrainlaste ja nende teiste vastu. Nördima paneb just see vahettegemine – omad eesti pered (ja ka siinsed venelased) ei olnud oodatud, aga kui tulid võõrad, siis võib senised reeglid tühistada. Eestlased on omal maal justkui teisejärgulised.

Ma arvan, et ega ka maja omanikfirma võib sundseisus olla, sest kui sisserändajatele üürimisest ära öelda, võib kiiresti diskrimineerimise süüdistuse saada. Kuid eestlaste suhtes käib see diskrimineerimine kohe kindlasti ja seetõttu, et nad on omal maal, võõrad aga on “kallid külalised”.