Eesti liberaalide salarelv: kui hätta jääd, otsi abi natsi-Saksamaalt – nii teeb seda ka võrdsusvolinik

Just Saksamaalt on abi otsinud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta, tõmmates paralleelid traditsionalistide homoagenda-vastase võitluse ja natside geirepressioonide vahele.

Pakosta vassib juba öeldes: “Rünnak ühe vähemuse vastu poliitilise agenda osana on täiesti sobimatu Eesti põhiseaduslikku korda ja õigusruumi.” Rahvuskonservatiivid ei ründa geisid ega nende olemasolu, vaid protesteerivad selle lausa lasteaedadesse tungiva propagandakampaania vastu, mis kujutab homoseksuaalsust sama normaalsena, nagu on seda eluandev mehe ja naise suhe.

Pakosta võiks kunagi vaadata üht Youtubes leitavat klippi Hollandi telesaatest, kus naissaatejuht küsis meessaatekülaliselt traditsioonilise küsimuse: “Mis on teil teiste armastuse vastu?” Too vastas robustselt: “Vaadake, minul on midagi, mis sobib kokku millegagi, mis teil on. Temaga (ta osutas meeskaameramehele) ei ole mul midagi kokku ühitada.” See karmivõitu selgitus lubab mõista, miks heteroinimestel on arusaamatu, mis toimub samasooliste vahel. Aga see selleks.

Pakosta väitis, et polevat olemas ka sellist asja nagu homopropaganda, nii nagu ei saavat olemas olla vanuripropagandat või puudepropagandat ehk tegemist oleva normaalse teavitustegevusega. Lisaks selgitas ta, et LGBT-kogukonda esindavaid organisatsioone ei saavat nimetada ideoloogilisteks kodanikuühendusteks.

Ei, proua Pakosta, nii lihtne see pole. On ju olemas tööliste ehk palgasaajate õigused ja võimalused seista oma õiguste eest – ja on olemas ideoloogia “Võim internatsionaali, maailma uueks loob.” Ülekantult – töölised (antud juhul geid) tahavad kõigest oma õigusi, marksism (antud juhul geiagenda) tahab nende nimel võimu ühiskonna üle. Geiõigused on nende aktiivile teisejärgulised, esikohal on õigus dikteerida ühiskonnale oma tahtmisi, ja karistada neid, kes seda alandlikult ei tunnista.

Siin käib jutt neomarksistlikust Frankfurti koolkonnast, kelle filosoofia ülesaadeks on teenida-kritiseerida kõike seda, kui inimene on võõrandatud ja orjastatud seisundis. (Vikipeedia). Praeguse vasakideoloogia pealetungi olukorras on ka geiõigused juba Eestiski rakendatud poliitika teenistusse.

Geiagendat levitab seltskond homosid pluss kari heterodest vasakpoolseid, kes kasutavad geiõiguste teemat poliitilistes võitlustest oma oponentide vastu (sotsid EKRE vastu) – nad käsitlevad teemat nii, et nende võimule pääsedes saavat geid olema kaitstud, kasutades neid nii oma võimumängudes.

Pakosta sõnul lõpetaks ühe ühiskondliku trauma ehk see, kui perekonnaseaduses muuta ära esimene paragrahv, mis ütleb, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Kui see sõnastada ümber, et abielu sõlmitakse kahe inimese vahel, poleks vaja ka kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta ning kogu seaduse järele kaoks vajadus, väidab volinik.

Jällegi – just see süvendabki ühiskondliku traumat, et ühäkki on eluandjate mehe ja naise kõrval samaväärsed ka samasoolised ehk kuivanud oks elupuul, seksuaalne sättumus, mille olemus põhineb ainult fantaasiatel, omamata isegi füsioloogilisi eeldusi. See ongi üks suur vastuolu ühiskonnas – pjedestaalile on tõstetud viljatus, mis on täiesti vastukäiv sajandeid kestnud arusaamale, et inimkond püsib lastel.

Pakosta peab oluliseks piiravate sooliste kategooriate teadliku vältimist ehk aktsepteerimist, et naine võib olla president ja mees lasteaia õpetaja, kuigi mõlemad hälbivad üldisest stereotüübist – kuid need stereotüübid ei tohiks muutuda takistuseks, väidab ta.

Siin võib öelda ühte – ühiskond peab ise aru saama, et “naine võib olla president ja mees lasteaia õpetaja”. See, mis praegu toimub, on vägistav ja sunniviisiline ajude komposteerimine, kus inimesi sunnitakse nüüd ja kohe teisiti mõtlema. Pakosta esindabki seda sundi.

Seda näitab ka ERR-i loo lõpp: “Samuti loodab ta, et meestegi kujutamisel kasutataks vähem stereotüüpe. “Isadepäev on tulemas, kas me peame sel ajal tingimata rääkima lasteaedades teemal “minu isa auto” – ehk on isadel muid toredaid asju ka veel, näiteks “minu isa raamat”?” tõi ta näiteks.”

Miks peab võrdsusvolinik ühiskonda aina õpetama, kuidas õigesti elada? Kes on andnud talle selleks kompetentsi ja volitused? Liisa Pakosta ei ole kõike seda arvestades lihtsalt enam võrdsusvolinik, vaid esindab ka ise poliitikaid ja ideoloogiaid.