08.01.2016
Malle Pärn
Peaminister ütles kunagi, et Eesti peab otsima “suurt narratiivi”. Ilmselt oleks veel hea, kui see oleks avatud, salliv, laiapõhjaline ja õhinapõhine narratiiv. Ja selleks on vaja konstruktiivseid ettepanekuid, et Eesti saaks siis selle saavutamiseks kõik abinõud tarvitusele võtta ja jõulisi samme astuda. Ja kindlalt edasi rühkida. Veel paremini.
Poliitikud räägivad kindlakskujunenud äraõpitud väljendites, tundub, et nad eriti ise ei mõtle. Narratiiv on juba pikka aega üks suurimaid moesõnu, kas keegi üldse täpselt teab, mida see tähendab?
Paljudel tähtsatel tegelastel ja ettevõtetel (isegi Eestil?) on olemas palgalised mainekujundajad. Kes aina otsivad narratiive… Narrativistid? Kas narratiiv ja narr on ühest sõnatüvest pärit?
Vahelduseks võiks hakata päris-elu elama… Meie oma kodus, selles päris-maailmas…
Olen juba varemgi kirjutanud, et meil on tegelikult ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Nii lihtne see ongi. Või kuidas?
Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga “avanemise” kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Kas islami eelväed aitavad seda kodu ehitada? Unustage ära see pagulaste silt, see on samahea kui homofoobi ja rassisti sildid. Me ei näe neid pagulasi. Nagu me ei näe ka homofoobe ja rassiste. Pagulastel ei ole raha, et reisida nii kaugele kodumaast. Homofoobid ja rassistid on narrativistide väljamõeldud vaenlasekujud.
Euroopa jagab nüüd miljardeid: islami eelvägede laialihajutamiseks oma liikmesriikidesse. Kust neil need miljardid on kohe võtta? Kas tõesti maailma miljardärid valutavad südant vaeste mustade sõjapõgenike pärast? Lubage naerda. Kui naiivsed me oleme? Kas kerjustele jagatakse miljardeid? See on sõda, kullakesed. Vaenlase sõjavägi on ümbernimetatud pagulasteks.
Kui me võtame selle inimkaubitsejate raha vastu, kui me haarame selle rasvase ussi, siis me neelame alla ka õngekonksu, mis meie kurgust enam välja ei tule.
Mis on parem, kas nälgida ja näha vaeva, et ise see uss leida kuskilt mulla seest, või haarata see uss koos Euroopa õngekonksuga?
Taevas, mis on ometi juhtunud: Euroopa tähendas kunagi midagi kõrgemat, targemat, ilusamat, see tähendas haridust, kultuuri, kunsti, kirjandust, imelist muusikat – nüüd on see saanud peaaegu sõimusõnaks…
See on kolmas maailmasõda. Ta ei ole veel päris konkreetselt meie pinnale jõudnud, me saame praegu ehk veel sellele vastu hakata, neid sõdalasi on siin praegu ikka väga vähe. Me saaksime oma piirid kinni panna. Sõja ajal ju tuleb piirid kinni panna. Mis teha, ei saa enam nii kergelt turistina reisima minna… Mis on olulisem, kas see, et me saaksime hõlpsasti meelt lahutada, või see, et me hoiaksime oma kodumaa oma laste jaoks alles? Muidugi on neid sõdalasi ka meie endi seas, kes püüavad meie kodumaad meie lastelt ära võtta ja võõrastele jagada…
Kas tõesti on meil nii palju inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub? Ei oska uudistest järeldusi teha, sündmustele hinnanguid anda? Meile ju aina näidatakse sadu märatsejaid Euroopa suurlinnade tänavatel, Inglise kanali juures, räägitakse pommidest, vägistamistest, põletamistest. Ikka ei saa aru, et see ei ole mingi armetu abiotsiv inimkontingent, kes Euroopat nõnda ründab? Tänutäheks selle eest, et me neid siia vastu võtame, nendega tegelema, neile elupaiga ja toidu anname… Siin ei ole midagi tegemist religiooniga, mitte ükski religioosne inimene niiviisi ei käitu. Religioon on armastuse ja vaimse arenemise kool, sõbrad. Kui see, mida me praegu näeme Euroopas, on islam, siis islam EI ole religioon. Religioon ei ole vägivald. Religioon peab oluliseks inimeste vaimset harimist ja hingelist vabadust.
Kui Aafrikas ja Aasias on selle agressiivse poliitilise usulahu kõrval olemas ka religioon nimega islam, siis kuidas ja miks see tõeline islam ometi vahele ei astu, korrale ei kutsu oma usust ärataganenud poegi? Hulluksläinud rahvajuhte? Kuritegelikke inimkaubitsejaid? Miks ta ei hoolitse oma pagulaste eest? Kas tõelised usujuhid on kõik ära tapetud?
Kogu maailma tervemõistuslikud poliitikud – neid ju ikka veel on? – peaksid kokku tulema ja selle kuritegeliku usulahu vähemalt muust maailmast ära eraldama. Llas kaklevad omavahel. Või on tõesti kogu Aafrika raha ja rikkus nende käes, ja nad jagavad seda (koos õngekonksuga) heldesti kogu maailma poliitkalakestele, kes lühinägelikult ja ahnelt selle järele haaravad…
Ma ei mõista ka kiriku juhtide allaheitlikkust. Kas peaminister lubas kirikud kinni panna? Maha põletada? “Homofoobid ja tagurlased”, “keskaegsed kitsarinnalised vihakülvajad” on nüüd äkki meie liberaalide meelest head küllalt islami eelvägesid hellitama?
Rahval peab olema mingi ühtne kultuur, vaimne aluspind, – ilma religioonita on seda raske saavutada. Kui mitte võimatu. Meil pole selliseid mõttehiiglasi, keda terve rahvas kuulaks ja usuks, selle eest hoolitseb meedia, tõrjudes tarkust ja propageerides rumalust, lahjendades vaimsuse labaseks ajaviiteliseks meelelahutuseks.
Kui religioon oli meie aluspinnaks, siis polnud vaja eraldi eetikat või väärtuskasvatust, millest nüüd räägitakse, ja mida ilmselt usuvõhikute lastele oleks vaja hakata õpetama. Kui rahval ei ole religiooni, siis on väga raske teda kuidagi ühele tasandile organiseerida. Kultuur on religiooni nähtav osa, nagu religiooni juurtele kasvanud puu, mida nüüd kultuurivastased püüavad kõigiti hävitada.
Meil on ka vaimses mõttes kaks Eestit: ametlik liberaalne, kuhu kuuulub poliitnomenklatuur koos seltskonna vahukihi ja kisakooriga, ja alternatiivne konservatiivne Eesti, mis ühendab tervet mõistust, peamiselt interneti kaudu, sõltumatutes portaalides, sest ametlik meedia lubab oma parnassile vaid harva üksikuid mõttevälgatusi selle Eesti kodanikelt.
Malle Pärn