22.08.2022
Eestlased näevad, kuidas tänavad täituvad mittelõimuvate võõrastega, aga riiklik propaganda räägib ainult “vajalikest IT-spetsialistidest”.
Liberaalide valitsetav Eesti on juba nagu Lääne-Euroopa – riigis toimuvaid protsesse kajastatakse ja isegi uuringuid teostatakse ideoloogiliste ettekirjutiste järgi, tulemuseks aga on kõverpilt.
Riigikogu saadik Peeter Ernits meenutas äsja Narva ajakirjaniku Jüri Nikolajevi prohvetlikku lugu aastast 2019 pealkirjaga „Ukraina immigrandid on muutmas Eesti ühiskonda“, lisades sinna ka omi tähelepanekuid.
Nii märgitakse ära, et Eestis oli juba enne Ukraina sõda oluline ukrainlaste kogukond, mis ulatus Nõukogude ajal siia saabunutest kuni viimaste aastate odavtööjõuni ning sõjapõgenikud on andnud sellele olulist lisa – Ukraina kogukond on paisunud 80 000 inimeseni. Lisaks märgitakse ära see, et ukrainlased ei lõimu ka lääneriikides, nende prioriteet on majanduslik edu sihtriikides, mitte sinna sulandumine.
Mida aga pakub Eesti uurimusmaastik? Valdavalt väidetakse, et tulijad on õnnetud sõjapõgenikud, keda tuleb aidata seni, kuni nad saavad koju naasta. Kui palju aga on selles tõde? Kardetavasti väga vähe, sest nii suure diasporaaga kogukonna juurde jäävad ilmselt ka sõjapõgenikud alaliselt pidama. Juba ammu enne sõda jutustasid Ukrainas käinud inimesed, et sealsete noorte unistuseks on Läände minek, sest kodumaal on kõik Maidanitest ja värvilistest revolutsioonidest hoolimata ainult allamäge läinud – ja sõda aitas sellele meeleolule kaasa.
Eesti häda on selles, et siin ei tehta laiapõhjalisi ja kõikeselgitavaid uuringuid, ja kui neid tehaksegi, siis peab tulemus olema poliitkorrektne ja tellimusele vastav. Kui näiteks Arenguseire keskus teeb mingi uuringu, siis sinna on poliitiline agenda juba sisse kirjutatud – näiteks soosib Reformierakond odava slaavi tööjõu sissevedu ja kohe selgub ka uurimustest, et selleta ei saavat Eesti kuidagi hakkama. Eestlaste demograafilisest tulevikust tavaliselt ei räägita või siis mainitakse seda kusagil kümnenda tähtsusega teemana.
Eestis välditakse kramplikult selliste teemade puudutamist uuringutes, mis annaksid negatiivse tulemuse. Nii näiteks pole valitsusametnikud kuidagi suutnud selgeks saada (vähemalt järelpärimistel nad seda ei tea või vassivad), kui suur protsent Ukraina põgenikest on puhtalt venekeelsed. Karta on, et suur osa “ukrainlastest” ukraina keelt tegelikult ei valda, ja seetõttu seda ka täpsemalt ei uurita. Pigem vassitakse, nagu rahvaloendusel, kus küsiti, mitu emakeelt inimestel olevat.
Seetõttu pole Eesti riigivõimul ilmselt mingit objektiivset ülevaadet sellest, millised on siia saabunute tulevikuplaanid ja kõik arengustsenaariumid pannakse paika vastavalt võimuerakondade poliitilisele agendale ja ideoloogiale.
Pahasti on lood ka arvamusuuringutega, millest paljud on sõnastatud samuti kindla tulemuse saamise kohaselt ehk võimalikud vastamisvariandid annavadki ainult kindla tulemuse. Uuringutes puudub täiesti tahe saada objektiivne pilt tegelikult toimuvast – näiteks uuringutes samasooliste teemal võiks küsida ka geide käest, kui paljud neist peavad LGBT-d oma esindajaks ja kas nad toetavad agressiivseid geiparaade (mis paljude samasooliste arvates pigem suurendavad vaenu nende vastu). Aga poliitkorrektses maailmas ei hakka sellist asja ju keegi uurima.
Ilmselt ongi Eesti omal teel suuresti ummikus, sest siin puudub sõltumatu ja teaduslik uuringubaas, mis oleks poliitilistest ja ideoloogilistest mõjutustest puutumata, ning seda pole kuskilt ka tulemas, sest ülikoolides kasvatakse tulevasi teadlasi juba uusmarksistlikus “ühe tõe” vaimus. Kui aga riik ei tea, mis tema sees tegelikult toimub, ei oska ta ka õiget teed valida.
Eesti liberaalsete valitsuste valesamme soodustab ilmselt ka see, et palju kasutatakse Lääne uuringuid – kui selliseid on teinud näiteks sealsed punaprofessorid, siis on ilmselge, et immigratsioonis nähakse ainult meeldivaid momente, tulemuseks aga on tulistav ja plahvatav Rootsi.
Uued Uudised