Eesti sai tunda Mali kõrbesõja külma surmahingust – kas Mali on väärt meie sõdurite ohverdust?

Eesti ühiskonnale tuli kerge šokina teade, et Malis on haavata saanud kuus meie kaitseväelast – aga see ongi ju sõda, ja see tunnetus on paratamatu.

Uued Uudised soovivad meie haavatud sõduritele kiiret paranemist ja teistele täpset silma lahingus. Eesti kaitseväelased täidavad oma kohust, mille on nendele pannud nende oma valitsus, ja au neile. Poliitika aga on teine asi.

Meid on juba pikemat aega ümbritsenud mingi multikultuursuse uim, mis on kaotanud realiteeditunde. Sellest ajast, mil viimased Eesti kaitseväelased Iraagis ja Afganistanis surma said, on juba palju vett merre voolanud. Missioonidesse tormamine on taas kuidagi lihtsaks tehtud – minge ja täitke liitlaskohust!

On väheusutav, kas missioonisõdureid enne teelesaatmist külastav president Kaljulaid mõtleb sellele, et need mehed peavad võõras kõrbes kedagi tapma, et ise ellu jääda (tapmine on tema liberaalses maailmas eriti raske tegu). Ja Malis on mehed, kes ihkavad tappa ega kohku ka surma ees tagasi, sest neile tähendab see kohest hõljumist Allahi paremale käele.

Ilmselt annavad vähesed Eestis endale taas aru, et mehed lähevad ju sõtta – enam-vähem samamoodi, nagu mindi Vabadussõjas Kärstna alla ja II maailmasõjas Sinimägedesse. Ainult vahemaad on kaugemad ja vajadus ebaselgem.

Eesti osalemist Barkhane missioonis seletatakse NATO liitlassuhetega – meie läksime Prantsusmaa kutsel Malisse, nemad patrullivad meie taevas. Tegelikult pole see asi nii lihtne – prantslased Eestis kaitsevad NATO piire, eestlased aga on Malis Prantsusmaa koloniaalsõjas. Nagu ütleb mil.ee, on seal tegu Prantsusmaa mässutõrjeoperatsiooniga, mida toetab lisaks Eestile Suurbritannia transpordihelikopteritega ja Hispaania õhuväekomponendiga – kuid see pole NATO missioon.

Siit tuleb teha järeldus, et Eesti missioon Malis ja Prantsusmaa missioon Eestis pole proportsionaalsed – meie aitame kaitsta Prantsusmaa huve Aafrikas, nemad kaitsevad kogu NATO huve Eestis. Ehk siis – kui meie keeldume nende kutsele järgnemast, ei juhtu midagi, nende kohustused meie vastu jäävad.

“Barkhane eesmärk on toetada viie Saheli regiooni riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islamiäärmuslastega ja anda seeläbi panus Euroopa-suunalise ebaseadusliku immigratsiooni ja inimkaubanduse tõkestamiseks,” kirjutab mil.ee.

See pole päris tõsi – sõda algas oma maa kaotanud tuareegide ülestõusust Prantsusmaa toetatud neegervalitsuste vastu ja islamistid on sellesse sõtta kaasatud viimase kümne aasta jooksul, sest nad otsivadki kohti, kus sõda peetakse. Mis aga puutub ebaseaduslikku migratsiooni ja inimkaubandusse, siis sõjad just paisutavad neid nähtusi – Euroopasse tormamine algas Süüria sõjast, aga ka Afganistani ja Iraagi konfliktidest.

Prantsusmaal on oma endistes kolooniates väga suured majandushuvid, need põrkuvad alati kellegi või millegi vastu (uraanikaevandus Nigeris põhjustas tuareegide ülestõusu) ja seetõttu jääb sellest missioonist ka Eestile märk külge. Meie liitlaskohustused ei tohi olla iga hinna eest loomulikud – enamik Euroopa riike pole ju Pariisi kutsele vastanud, meie nõustumine aga paistab väga pugejalikkuse moodi. President Macroni Prantsusmaa pole selline riik, mille huvide eest peaksid Eesti sõdurid surema.

Eesti peab oma missioone edaspidi hoolikamalt valima – kõrbesõda Aafrikas pole meie rida. Seda enam, et konflikti korral Venemaaga on meie mehed hoopis võõrsil – Gruusia kontigent Afganistanis ei jõudnudki Vene-Gruusia sõja ajal kodumaa eest sõdima, sest liitlased kartsid oma lennukite allatulistamist.