Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti sammub koos Lääne-Euroopaga demokraatiat lämmataval tupikteel

-
07.12.2018
Euroopa ühisekspress on jõudnud totalitarismi tupikusse. Pilt on illustratiivne.
© Andres Putting/Postimees

Rahvuskonservatiiv ja ERSP asutaja Eve Pärnaste on öelnud, et tänases Eestis ei julge inimesed enam rääkida sellest, mida nad mõtlevad.

Esmapilgul võib see väide ülepingutatuna tunduda, aga reaalselt järele mõeldes on Eve Pärnastel tõesti ja täielikult õigus. Noorem põlvkond sellega tõenäoliselt ei nõustu, sest nende tunnetus ütleb vastupidist – aga nad ei näe, et sõnavabadus kehtib Euroopas juba vaid ettekirjutatud piirides. Nii näiteks peaks tõelises demokraatias olema lubatud ka konservatiivsete vaadete levitamine – aga paraku on see EL-is märgatavalt takistatud.

Nõukogude ajal oli lihtsam – oli üks ja ainus tõde, mida uskusid fanaatikud ja mida mõistlikud inimesed oma südametes lihtsalt eirasid. Tõeline vabadus oli taasiseseisvunud Eestis segastel 1990. aastatel, kui inimesed rääkisid kõikidest asjadest otse ja avalikult ning kuigi erinevate maailmavaadete vahel oli kõva ragistamine, said sõna kõik ja lahti räägiti ka enamik valukohti. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist on asjad üha halvemuse poole läinud.

Vasakliberaalne tsensuur on märgatavalt varjatum, kui oli kommunistlik. Näiteks ei räägita Eestis juba pikemat aega valuteemasid lahti. 2014. aastal ei arutletud kooseluseaduse ja geiagenda, 2015. aastal pagulaste vastuvõtu ja nüüd rändepakti üle – kõigis neis asjade öeldi rahvale ette, et kooseluseadus on tore, pagulased on toredad, rändepakt on tore, teie ainult kiitke heaks.

Eesti ühiskonnas ei toimu enam mingeid avalikke diskussioone. Ka Toompea meeleavalduse järel oli teema ainult üks – “EKRE vägivalla” hukkamõistmine, ja ei mingit arutelu provokatiivse eurosaadiku käitumise üle. Peaminister Jüri Ratas keeldus sõna otseses mõttes Tarandit hukka mõistmast ka siis, kui Jaak Madison luges talle Riigikogus ette tolle vihakõnetekstid. Kuidas saab Eestis üldse enam demokraatiast rääkida?

Tsensuur väljendub paljudes asjades – meil on (mitte veel seaduslikult) keelatud paljud sõnad nagu “neeger”; peavoolumeedia ei võta vastu opositsiooniliste jõudude arvamusavaldusi või moonutab neid, sotsiaalmeedias otsitakse ahnelt vihakõnesid, mille alla ei lähe paraku vasakpoolsete omad jne.

Sellises ebademokraatlikus õhkkonnas on paraku tööle hakanud teinegi nähtus ja selleks on enesetsensuur. Esmalt väljendub see ajakirjanike töös, kes lihtsalt ei kirjuta teisiti, kui ainult riiklikule ideoloogiale sobivas kontekstis, ega ka kajasta sündmusi, mida pole “õige” kajastada – nii loovad nad auditooriumile vale maailmapildi. Kui näiteks kirjutatakse suurest pagulasi toetavast miitingust ja jäetakse kajastamata rahvuslust kaitsev meeleavaldus, siis jääbki lihtlugejale mulje, et kogu maailm ainult tervitabki migrante.

Hullem lugu aga on lihtinimeste enesetsensuuriga. Juba kardetakse avalikkuse ees oma tõelisi mõtteid avaldada, neist ei ei räägita seltskonnas, ammugi veel tööandjaga vesteldes – “valed” mõtted kahjustavad edasiliikumist. “Tollal (nõukaajal – toim.) ei olnud ka sellist enesetsensuuri, nagu praegu iga päev kohtab. Inimesed julgesid omavahel, ja ka tööl, rääkida sellest, mida nad mõtlesid. Praegu ohustab oma meelsuse avaldamine karjäärivõimalusi. Aga inimene peab olema aus iseenda vastu, mitte rääkima võõraid tõdesid. Neid juba kord rääkima asudes hakatakse neisse varsti ka ise uskuma,” kirjutab Eve Pärnaste Konservatiivide Vabas Sõnas.

Siit jõuame veelgi madalama tasemeni – inimeste isiklike suheteni. Sotside algatatud ahistamis- ja diskrimineerimisevastased kampaaniad külvavad inimesed vahele umbusku. Mitte et tõeliste ahistamiste vastu ei peaks võitlema, aga ehtmarksistlikud vaenlaste otsimised ja leidmised viivad ühiskonna nõiajahtide keerisesse. Teisalt pannakse paljud inimesed, eriti naised, uskuma, et neid ahistatakse, ja seda ka siis, kui seda tegelikult ei tehta.

Kõige selle tulemusel on tekkinud olukord, kus mehed ei julge naiste vastu viisakad olla ja naised seda ka ei oota; kus tänaval või ühistranspordis ei juleta sümpaatsetele võõrastele isegi tagamõtteta naeratada, kartes perverdiks sildistamist; kus mehed kõnnivad nutvast lapsest mööda, sest kardavad tema poole pöördumisel pedofiiliks tembeldamist, ja nii edasi. Me oleme loomas üksikute ja vastastiku vaenulike inimeste ühiskonda.

Vasakliberaalne ideoloogia, mis räägib kõlavate sõnadega vabadustest ja õigustest, inimlikkusest ja armastusest, on need mõisted politiseerinud ja ideologiseerinud, ning tagajärjeks on üha enam oma õigusi nõudev, kergesti solvuv, pretensioonikas ja vihapursetes vägivaldseks muutuv (või siis repressioone nõudev) inimmass. Nende pretensioone rahuldades ja neile “vaenlasi” ette söötes saab ideoloogiliseks lumpeniks muutunud inimesed kergesti barrikaadidele viia. Seda teevad Eestis kõige silmnähtavamalt sotsid.

Lahtiste silmadega ringi vaadates näeb juba praegu, kuidas vasakliberaalne agenda viib maailma tagasi totalitarismi, kusjuures suur hulk inimesi on pandud uskuma, et see ongi ainus võimalus, sest muidu saavat vaenlased meist kohe-kohe jagu. Demokraatia kägistamine on seejuures hädavajalikuks tembeldatud. Ka Euroopa Liidus kõlavad üha enam ja üha kõrgemal tasemel ähvardused, jutud keelamisest, represseerimisest ja karistamisest. Maailm vajab siinjuures naasmist tõelise demokraatia lätete juurde ja parim võimalus selleks on rahvuskonservatismi kaudu.