Eesti välispoliitika ei ole kivisse raiutud – USA on kindlaim liitlane

Seoses rändepaktiga tuli sel nädalal palju jutuks see, nagu oleks Marrakechi leppest eemalejäämine vastuolus Eesti välispoliitikaga.

Tegelikult on 2004. aastast püsinud välispoliitiline kurss ise ummikusse jooksnud, sest vahepeal on maailmas reaalsused muutunud – Eesti välispoliitika lihtsalt ei saagi enam senisena jätkuda.

Nagu on öelnud Martin Helme, polnud 2004. aastal, mil Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga ühines, ei rändekriisi, üliagressiivset Venemaad ega EL-i föderaliseerimisjutte. Nüüd on kõik need päevakorral, lisaks on pärast Donald Trumpi võimuletulekut lõhe ka Ameerika ja Euroopa liitlassuhetes. Eesti välispoliitika tuleb igal juhul ümber hinnata.

Eestis ongi nüüd tekkinud kaks liini – orienteerumine USA-le ja selle vastandina Saksamaa-Prantsusmaa teljele. Esimest esindab EKRE, teist kartellierakonnad. Ja mis huvitav – siin ei saa keegi süüdistada teist mingis “meelsuses”, sest mõlemad suunad on tegelikult suunatud Läänele. Ka isolatsionismi jutud sel juhul ei päde, sest ka Ameerika suund eeldab aktiivset tegevust – USA tahab partnerite kaasalöömist näha.

Kartellierakonnad juhinduvad Merkeli-Macroni suunast, kuid sedagi ei ole neil mingit õigust ainuvõimalikuks pidada, ennekõike seetõttu, et 2004. aastal astus Eesti rahvusriikide  Euroopa Liitu – föderaliseerumisest on hakatud rääkima hiljem ja seetõttu on igal EL-i liikmesriigil täielik õigus selle liini vastu välja astuda.

Kartell paraku juba ammu loobunud eestlase peremehetundest ja hakanud eelistama sulasena Brüsseli, Berliini ja Pariisi kiiluvees ujumist. Mikseri ajal pole Eestil oma välispoliitikat enam ollagi, on vaid lakeilik alluvus. Selline kurss pandi tegelikult paika juba siis, kui Eesti kroon seoti Saksa margaga. Praegu on see poliitika igati ajale jalgu jäänud, sest Euroopa suurriigid on näidanud oma sõjalist allakäimist ja uskumatult rumala migratsioonipoliitikaga on nad asunud sisuliselt Euroopat islamiseerima. Selline kurss ei sobi Eestile mingil juhul!

Rändepaktiga seoses peab ära märkima, et tööjõupuuduse leevendamiseks aetavat migratsioonipoliitikat on alati võimalik ellu viia nii, et see midagi halba kaasa ei too. Just Saksamaa ja Prantsusmaa olid need, kes algatasid totra sisserände Türgist ja Põhja-Aafrikast, kus iga töötava inimese kohta tuli 5-6 sotsiaalsüsteemi kaela jäävat migranti. Migrante poputava rändepakti järgi tegutsedes tõuseb see arv mõningatel hinnangutel 20-25 tasemele.

EKRE soositav USA-le orienteeruv välispoliitiline kurss on igati mõistlikum, sest see toetub maailma võimsaimale sõjalisele jõule. Ameerikale orienteerudes ei pea Eesti ka suveräänsust loovutama, mis on ülioluline. Liberaalsema presidendi puhul võidakse küll nõuda taas midagi kooseluseaduse sarnast rumalust, aga sellest saab üle, nagu me olemegi homoseaduse puhul osaliselt teinud.

USA-le orienteerumine ei pea viima ka Euroopa Liidust lahkumiseni – võib jääda selle rahvusriiklust toetavasse tiiba koos Visegradi riikidega. Meil on võimalik Brüsselit vastu rünnata ja nõuda taganemist 2004. aasta seisukohtade juurde, mille kaudu me EL-i tulime. Eesti saab kaasa lüüa väiksemates EL-i sisestes gruppides, nagu nn hansaliit, kuhu kuuluvad Soome, Eesti, Läti, Leedu, Holland, Iirimaa, Rootsi ja Taani.

USA-meelne ühendus on Euroopa Liidus juba olemas ja seda juhib Poola, kes soovib alaliste USA baaside loomist oma territooriumile. Ameerika mõju ongi tuntavam Ida-Euroopas – ka Eestil pole mingit põhjust orienteeruda üha enam migratsiooniga hätta sattuvale Lääne-Euroopale. Tuleb ennast lihtsalt Brüsseli, Pariisi ja Berliini küljest lahti haakida ja sundida neid teistega arvestama.

Praeguse aja omapära on veel ka see, et rändepakti osas ei saa enam EKRE-le öelda, nagu orienteeruks rahvuskonservatiivid mingile kahtlasele seltskonnale. Ei, meie leeris on USA, Austraalia, Austria, Poola, Ungari, Tšehhi, Šveits, Iisrael ja veel mitmed maad. Kartellierakondade leeri aga kuuluvad lisaks paduliberaalsele Lääne-Euroopale ka Venemaa, Kongo ja Zimbabwe.

Kevadised europarlamendi valimised muudavad tõenäoliselt jõudude tasakaalu konservatiivide kasuks ja kui Euroopa Komisjonist õnnestub eemaldada “ishiasehaiged”, võib see Euroopa veel päästa.