07.02.2019
Jäädvustus juhtunust.
Kuigi üks valitsuserakond lubab õiglast riiki kõigile ja teine väidab, et igaüks loeb, torkab iga päevaga üha enam silma, kuidas tehakse vahet “omadel” ja “võõrastel” ja seda lausa riiklikul tasemel.
Kui Tarand Toompea meeleavaldusel laamendas, aeti kogu süü viimse kui detailini EKRE kaela – räägiti, et korra tagamine olnuks nende ülesanne; et Tarandile tulnuks sõna anda; et löömine on osaliselt korraldajate süü; EKRE kaebuse peale Tarandi vastu uurimist ei alustatud, ja viimaks nõuti, et rahvuskonservatiivid peaksid skandalisti ees vabandama.
Kõrgeimal riiklikul tasemel ei võtnud keegi meelega arvesse seda, et Tarand on varemgi üritusi seganud; et ta on sotsiaalmeedias kuklalaskudega ja molli andmisega ähvardanud; et teda on vääritu teo eest välisministeeriumi kantsleri kohalt vallandatud; et tal on ka tegelikult napsutaja kuulsus. Peaminister keeldus Riigikogus teda mistahes vormis hukka mõistmast, politsei alustas Tarandi nõudmisel tema “peksjate” vastu kohtuasja ja meedia pakub talle pidevalt sõna.
EKRE on pidevalt juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eestis valitsevad lausa riigivõimu tasemel topeltstandardid; kuidas avalikult antakse ühtedele sama asja eest õigus ja teised mõistetakse hukka; kuidas tõmmatakse terav joon “omade” ja teiste vahele. Seejuures ei häbene võimuerakonnad minna valimistele vastu täiesti teistmoodi väitvate loosungitega.
Nüüd on lisandunud uus juhtum, kus on taas “omad” ja võõrad, kuigi algselt on omade süü juba isegi peaosalise poolt peaaegu omaks võetud. Jutt on sakslase Hartlebi lapsevankrirünnakust rändevastasel miitingul, mis võeti taas “Pealtnägijas” üles.
“Jah, juhtus nii, et ma tegin märkuse. Ma ütlesin valjusti, et see on immigrantide vastane, ja ütlesin, et ma olen ise immigrant. Siis hakkasin lahkuma ja nägin seal Odini sõdalasi. Ja ma ütlesin valjusti, mida ma nüüd väga kahetsen: “Te olete fašistid.” Ja seepärast olen ma hiljem nende sõnade eest ka vabandanud,” kommenteeris Hartleb juhtunut ERR-ile.
Tundub, nagu oleks kõik asi paigas, kuid ega ole ikka küll, ja seda ka mitte Hartlebi poolt. Nimelt on asutud otsima mistahes muid süüdlasi, peaasi, et asi tegelikult ründajalt ära veeretada. Üles on kaevatud ühe Odini Sõdalase Jaanus Buraki minevik, et suunata kahtlus temale; välja on otsitud, et turvamehel polnud kohustuslikku märgistust; Hartlebi süüd on hakatud meedias võimalikult pisikeseks kärpima, kuigi ta on ise oma süüd tunnistanud; ja viimaks – politsei ütleb, et veel otsustanud, kelle vastu menetlus suunatakse.
On ilmselgelt näha, kuidas terve süsteem töötab sündmusele teise näo andmisega. Riigivõimu ei näi põrmugi huvitavat see, et kogu lugu haiseb, ja inimesed pole lollid, nad on selgust saanud, mis seal tegelikult juhtus, ja iga katse asi pea peale keerata muutub umbusuks riiklike struktuuride vastu. Aga Ratase valitsus ei hooli inimeste arvamusest, neid peetakse rumalateks, keda on võimalik lollitada, ja nii näidatakse kõige otsesemalt välja, kui kahekeelne, valelik, hoolimatu ja korrumpeerunud on Eesti poliitiline ja riiklik süsteem.
Asi tahetakse viia tasemele, kus Hartlebist kujundatakse ohver, kriminaalse minevikuga odinlasest kurjategija, meeleavaldusest fašistlik sündmus; lisaks aga ka demokraatiast naljanumber, seadustest venitatav kumm, õiglusest “omade” privileeg, aususest naiivsete rumalus ja omariiklusest musta komöödia sugemetega tragöödia.
Mis aga puutub Hartlebi, siis kirjutab ERR: “39-aastane saksa õppejõud Florian Hartleb on paradoksaalselt ise just äärmusluse ja valeuudisete uurija.” Kogu tema loos kirjeldatud taust ja käitumine lubavad eeldada, et ta uurib neid nähtusi kindlalt ideoloogiliselt positsioonilt, ja õpetab ka Eesti tudengeid neid “euroopalikult” hindama – kui oled rändepakti vastu, oled fašist, ja mis sellest, et Saksamaa ägab migrandikoorma all!