Eestist võib tänu “avatusele” kiiresti naistele ohtlik riik saada – Lääne “kogemused” karjuvad näkku

Uued Uudised avaldasid esmaspäeval ühe naise ahistamise loo välismaalase poolt Mustamäel, mis sisaldab karmi tõde – Eesti on juba punastest joontest üle astunud ja meie õrnem sugu on reaalses ohus.

Kujutagem ette, et välismaalane vägistab Eesti naise just sellise ahistamise kaudu, nagu tolles seekord õnnelikult lõppenud juhtumis oli. Arvukad juhtumid Lääne-Euroopas näitavad, kui reaalne see on, kasvõi 14-aastase Saksa neiu Susanna Maria Feldmani jõhkra mõrva kaudu iraaklase poolt. Eestiski on teada ühe iraaklase vägistamiskuritegu, ohvriks oli soomlanna.

Mis järgneks edasi, kui vägistamise ohver on juhtumist teada andnud?

Kahjuks on Eestis poliitkorrektsuse ja “euroopalike väärtustega” juba nii kaugele jõutud, et ka meil on ohtlik teisest rassist inimest milleski süüdistada – see tuleb bumerangina tagasi. Või nagu kirjutati loos: “Ohvrid ei lähe ju kusagile kaebama, sest peale isikliku häbi ähvardab neid rassistiks tembeldamine. Neil on oht peale võõramaalase poolt pilastamist ka sildistatud ja süüdistatud saada.”

Kogu sallivusleer – inimõiguste keskus, feministid, sallivuslased, LGBT ja teised multikultiühendused – läheks vähimagi kahtluseta neegri või araablase poolele. Nende jaoks oleks valge naine igati süüdi ja “õnnetu” võõramaalane lihtsalt “ei teadnud”, et meil pole vägistamine kombeks ja naisi austatakse kui võrdset – terve Euroopa krimipraktika kubiseb sellistest juhtumitest.

Neid eelnimetatud moodustisi võib pidada Eesti vihaõhutuslikumateks ühiskonnagruppideks – ennekõike seetõttu, et kogu nende tegevus on suunatud võitlusele kellegi vastu. Võitlusi aga ei peeta vihata, rahuliku meelega – lahingusse sööstes krutitakse ennast üles.

Võrd- ja naisõiguslased vaikiksid juhtumist, sest see ei mahu nende õigusraamidesse, samuti ei soovitaks kaitsta naist, keda ründas multikultuurse maailma pailaps ehk migrant. Liisa Pakosta kommentaar tuleks ääretult ümar. Politsei, prokuratuur ja kohus võtaks asja küll üles, kuid kartes omakorda rassismisüüdistusi, viiks juurdlust läbi külmalt ja reserveeritult, nii et naisele jääks tunne, nagu oleks ta ise süüdi.

Meie peavoolumeedia kaitseks samuti võõramaalasest vägivallatsejat, sest see on ideoloogiliselt “oma”. Nende kirjeldused juhtunust oleks ilmselt varjatult õelad, vihjetega ohvri elustiilile, soovitustega käituda sündsamalt, kahtlustega, kas see kõik ikka nii oli – vägistatu tambitaks moraalselt maatasa. Ilmselt saaks selleks pidevalt sõna sallivusleer.

Ajakirjandus, sallivuslased ja vasakliberaalsed poliitikud räägiks pidevalt, et ühe juhtumi põhjal ei saa üldistusi teha, et migrandid on üldiselt toredad, et meie peaksime neile rohkem oma maad, ühiskonda ja kultuuri tutvustama ning toredaid välismaalasi on veelgi juurde vaja. Sama jätkuks ka pärast järgmist juhtumit.

Kogu lugu lõpeks sümboolse õigusmõistmisega ning järgmised tüdrukud loobuksid juba politseisse pöördumisest, mattes valu endasse. Kurjategijad aga saavad sellest hoogu juurde ja nende vägistamiskultuur muutub üha kõikehõlmavamaks ka liberaalses Lääne ühiskonnas. Kes selle vastu astuvad, neist saavad automaatselt “rassistid” ja “ksenofoobid.”

Kas selline stsenaarium on üle pingutatud? Hea oleks, kui oleks, aga Lääne-Euroopa arvukad juhtumitepõhised kogemused näitavad, et see on sealmail täiesti toimiv stsenaarium. Just Rootsi on tuntud sisserändajatest vägistajatele määratud üliväikeste karistuste või juhtumite summutamise poolest, kuid selliseid teateid tuleb kogu Lääne-Euroopast..

Varsti on ka järeleandlik Eesti harjunud sellega, et meil on no-go-tsoonid, milleks Mustamäe on kujunemas, tüdrukutele soovitatakse tagasihoidlikumalt riietuda ja aastavahetust tähistavad mehed-naised Saksamaa kombel eraldi.

Selliste lugude puhul ütlevad sallivuslased alati, et põlisrahvas vägistab ju ka – siia sobivad Põlissoomlaste liidri Jussi Halla-aho sõnad: “Miks me siis peame neid võõrsilt veel juurde vedama?”

Lõpetuseks vahendaks taas ühe neiu sõnu, kes ütles, et varsti meil ei ole enam seda armast, turvalist linna, kus peale peoõhtut võis ohutult üksi koju jalutada. Meil eelis aga on see, et hea tahtmise korral on veel võimalik kogu see hullus tagasi keerata, ennekõike loobudes olemast Kolmanda maailma prügikast.