27.07.2019
EKRE on täna rahvusriikluse vaenlaste
Sel nädalal tõstis opositsioon taas päevakorda jutud sellest, et EKRE retoorika polevat muutunud – selle kohta küsiti valitsuse pressikonverentsil aru ka peaministrilt
Nn EKRE retoorika on osa erakonna fenomenist. Õieti polegi siin mingit fenomeni – rahvuskonservatiivne erakond on oma ajastu produkt.
Ühiskonnakorraldus, mille aluseks on niinimetatud liberaalne demokraatia, hakkas kokku jooksma juba eelmisel kümnendil ning rahvuslike, konservatiivsete, immigratsioonivastaste erakondade teke vastuprotsessina oli paratamatu. Sellised parteid on tekkinud praktiliselt kõigis Euroopa riikides, mõnedes neist on konservatiivid ka võimul või koalitsioonis, enamikes maades aga esindatud seadusandlikes kogudes.
Kuivõrd need erakonnad tekkisid protestina võimulolijate ideoloogiale, pidid nad mõju saavutamiseks ka ennast nähtavaks tegema. Vaikse sõnapalumisega poleks nad midagi saavutanud, seepärast oli ainus võimalus rääkida asjadest nii, nagu need on – tuua välja kitsaskohad, kritiseerida võimulolijaid valesammude eest, pakkuda alternatiive – ja seda kõike sai teha ainult valjuhäälselt.
Mõistagi ei meeldi kriitika kellelegi, eriti võimulolijatele ja üldjuhul ei kipu nad autsaiderite õpetusi kuulama – lihtsam on neid ignorerida või summutada. See juhtus ka EKRE-ga, keda algul eirati, siis aga asuti ründama. Sel juhul peab uus tulija lihtsalt kõvemat häält tegema ja vastaste vigu reljeefsemalt välja tooma, ning sealtmaalt saavadki alguse süüdistused “räiges retoorikas”.
EKRE “räigus” seisneb selles, et erinevalt kõigist teistest poliitilistest jõududest ei pea nad kinni poliitkorrektsusest kui vasakliberalismi suurimast nurisünnitisest, ning kasutavad otsekohest maamehelikku kõnepruuki, mis mittemidagiütlemisega harjunud liberaalsete poliitikute kõrvus kahtlemata valusasti kõlab.
Võimulolijate eelis on see, et nende sageli sama räige retoorika on juba riikliku ideoloogia poolt heaks kiidetud ja kuulub “heade tavade” hulka, uute tulijate nõuded midagi muuta aga saab lihtsalt olemasoleva lammutamiseks tembeldada. Eestis kasutatakse seda võimalust väga tugevalt endiste võimulolijate poolt – nende jutt on väidetavalt õige ainuüksi seetõttu, sest seda on juba pikemat aega räägitud.
Praegu on Eestis siiski juba märgata, et oma ametlikust retoorikast jääb peavooluerakondadel väheks, nad on juba kaitsesse surutud ja rünnates paljastavad nad ennast – nii Kaja Kallas uue valitsuse vastu sõtta kutsudes kui ka president Kaljulaid ekrelaste vihkamisest rääkides.
Aga milline on see “õige retoorika”? Konservatiivid räägivad asjadest nii, nagu on traditsiooniliselt räägitud – nende retoorika on ajaloole tuginev ja seda on ka see kurikuulus EKRE “retoorika”. Liberaalide retoorika on samuti pikaealine, aga selle vahega, et selles on nüüd sees nn “euroopalikud väärtused”, nagu geiagenda, sooneutraalsus, kõigi kohustuslik armastamine jne. – seega on nemadki oma retoorika alles hiljuti suutnud ametlikuks muuta.
Nii näiteks on geiagenda kooseluseadusest saati jõuga justkui normaalsuseks surutud, kuigi tegu on uue ideoloogiaga. Kui aga liberid hakkaks näiteks islamiühiskonnas rääkima mehe õigusest panna teist meest, siis moslemite jaoks oleks tegu “üliräige retoorikaga”.
Eestis võib aga öelda, et varasemast ajast pärit traditsioonilised arusaamad tuuakse EKRE kaudu tagasi, et suruda välja uued arusaamad, mis jõudsid vahepeal kinnistuda, sest uudsuse tõttu polnud neile tugevaid vastaseid – kuid nad on suutnud praktikas oma kõlbmatust tõestada, mis annab eelise EKRE-le.
Mis saab siis nüüd EKRE retoorikast? Seda muuta pole mingit vajadust ega põhjust. Rahvuskonservatiivid on kogu aeg olnud massimigratsiooni vastu – ja nüüd on tulnud aeg, kus Vahemere paadipõgenikke on asutud taas EL-i liikmesriikidele pähe määrima. Kas me peaksime nüüd nõustuma vaid seetõttu, et oleme valitsuses? Ei, EKRE retoorika jääb samaks – meie kvoot on null, ja see ongi lubadus, millega erakond valitsusse pääsemiseks vajaliku valimistulemuse tegi.
EKRE on kogu aeg olnud ka Euroopa Liidu föderaliseerimise vastu – kas nüüd peaksime hakkama seda kiitma, sest oleme valitsuses? Jällegi ei, sest Euroopa Ühendriikide vastu tuleb võidelda ka siis, kui see Reformierakonna arvates rikub meie suhted mingite liitlastega – EKRE võitlused jäävad endiseks ka valitsuses, sealhulgas ka näiteks geiagenda ja teiste “euroopalike väärtuste” leviku vastu sõdides. Kui rahvuskonservatiivid seda ei teeks, siis tuleks “soinistumine” ja see ongi erakonna lõpp.
Aga seda ju peavooluerakonnad ongi kogu aeg soovinud – et EKRE muutuks nendesarnaseks või hääbuks. Neid ajab kohutavalt marru see, et seda pole juhtunud. Nii jätkavadki nad paaniliselt survet peaminister Jüri Ratasele – sunni ometi see EKRE vait või saada nad opositsiooni. Sest unistus Eestist, kus pole tülikat, asjadest avalikult rääkivat EKRE-t ning globalism ja multikultiideoloogia saavad takistamatult vohada, on liberaalidele endiselt suureks unistuseks.