07.05.2021
Kumu tahab endale kunstitühistaja kuulsust. Pilt on illustratiivne.
Hiljuti saatsid mõningad Eesti muuseumi- ning kunstivaldkonna esindajad laiali avaliku pöördumise, kus sisuliselt väljendasid mõistmatust, kuidas tohivad Riigikogu rahvuskonservatiivid sõna võtta KUMU-s aset leinud niinimetatud tühistamiskultuuri maaletoomise ja ajaloo ümberkirjutamise katsete kohta ning pärida selle kohta aru kultuuriministrilt.
Rahvuskonservatiivide arupärimine tõukus Eesti Kunstimuuseumis avatud näitusest „Erinevuse esteetika“, milles ameerika tühistamiskultuuri vaimus muudeti eesti klassikute maalide pealkirju poliitiliselt korrektsemaks. Näiteks Ants Laikmaa portreest “Neegripoiss” sai “Poisi pea”, Eduard Wiiralti maalist “Neegripead” sai “Pead” ja Endel Kõksi portreest “Mustlaspoiss Oss” sai “Ossi portree” jne.
Avaldame alljärgnevalt vasakpoolsete muuseumi- ja kunstiinimeste pöördumises sisalduvad etteheited punkt punkti haaval koos EKRE Riigikogu fraktsiooni ja EKRE kultuuri- ja haridustoimkonna vastustega.
5. mail saadetud mõningate muuseumi- ja kunstiesindajate avalikus pöördumises seisab:
„Eesti muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajates tekitas sügavat muret 3. mail toimunud Riigikogu istung, kus rahvuskonservatiivsete erakondade initsiatiivil riigikogu ette kutsutud kultuuriminister pidi aru andma Kumu kunstimuuseumi näitusest „Erinevuste esteetika“. Demokraatlikus riigis ei saa ega tohi ette kirjutada, milliste teemadega kultuur tegeleb. Rahvusvahelises teadus-, kunsti- ja muuseumimaailmas on teemad, mida vaatab „Erinevuste esteetika“ – rassilised stereotüübid ja kolonialism – ammu akadeemilise ja ühiskondliku arutelu, kunsti- ja muuseuminäituste fookuses. Nendega tegelevad ka Eesti teadlased, kunstnikud ja kuraatorid. Näitusega kaasnenud arutelu rassistlike konnotatsioonidega pildipealkirjade muutmise või ka muutmata jätmise üle on olnud emotsionaalne, kuid vajalik, luues võimaluse arutleda, mitte vaikida ühiskonda polariseerivate teemade üle.
EKRE vastus:
Nõustume täielikult, et demokraatlikus riigis ei saa ega tohi ette kirjutada, milliseid teemasid kultuuris käsitletakse. Pöördujad kõnelevad iseendile vastu, nõudes, et kultuuriteemasid tohivad käsitleda ja tõlgendada ainult valitud isikud ning ainult nende soovitud suunas. Näituse kuraatorite sõnul soovisid nad algatada diskussiooni. Nõnda on eriti arusaamatu pöördujate tahe summutada teiste arvamusi. Ühe arvamuse monopoliseerimist „õigeks“ ja teiste arvamuste stigmatiseerimist ei saa pidada diskussiooniks.
Pöördumise püüd monopoliseerida ühte arvamust teeb nõutuks ja loob ebameeldivaid seoseid. Küsimus, kas teatud kujutavkunsti teoste pealkirjad tohivad jääda autentseiks või tuleb neid ideoloogilistel põhjustel muuta, sobitumaks mingisse muutjate soovitud paradigmasse, seostub pigem totalitaarsete riikide poliitikaga. Klassikaline näide on Gustav Klimti taiese „Adele Bloch-Bauer I“ pealkirja asendamine, kaotamaks näitusesaalist juuditari nime. Aastakümneid on maailma kunstiteadlased ja -huvilised rõhutanud, et niisugune moonutus oli vägivald kunsti kallal.
Mõningad muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajad:
Näidishukkamise mõõtu arupärimine Riigikogus, mille käigus pandi kultuuriminister keerulisse situatsiooni ja nõuti temalt näituse spetsiifilise sisu selgitamist, põhjendamist ja õigustamist, mõjub hoiatavalt ja heidutavalt teistele muuseumi- ja kunstivaldkonna initsiatiividele, mis plaanivad tegeleda ühiskonnas aktuaalsete, aga ka potentsiaalselt erinevaid arvamusi ja vaidlusi tekitavate teemadega. Riigikogus toimuv oli solvang väliskuraatori dr Bart Pushaw isiku, tema töö ja eesmärkide pihta. Avalik süüdistamine odavas propagandismis, „vasakliberalismi vähkkasvaja“ levitamises ja Brüsseli agendi rollis ei ole kindlasti see pind, mis aitaks kaasa Eesti kultuuriasutuste rahvusvahelisele koostööle. Ometi on väliskuraatorite pilk Eesti muuseumidele väga vajalik ja oodatud.
EKRE vastus:
Pöördumises üritatakse nihutada diskussiooni kese väliskuraatori isiku ja tegevuse solvamiseks. Sellega suunatakse tähelepanu kõrvale diskussiooni sisult. Tegelik küsimus on, kas me austame eesti suuri kunstnikke – kas jätame klassikuile õiguse anda oma teostele pealkirjad või astume neist üle ja käitume nende loominguga kellegi suva järgi. Ei saa nõuda, et mõne näituse kuraator seisaks väljaspool kriitikat vaid seetõttu, et ta ei ole Eestist pärit.
Mõningad muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajad:
Demokraatlikus ühiskonnas ei saa ega või ette kirjutada, kes tohib riigi ajalooga ja kultuuripärandiga tegeleda, milliseid teemasid tohib käsitleda ja millisest vaatenurgast seda tuleb teha. Demokraatliku, toimiva riigi ja ühiskonna aluseks on vabadus käsitleda ajalugu ja kultuuripärandit võimalikult mitmekesiselt – rahvusromantilisest ja rahvusülesest, kiitvast ja kriitilisest, kohalikust ja globaalsest perspektiivist jne.
EKRE vastus:
Pöördujad kinnitavad, et kultuuripärandit tuleb käsitleda võimalikult mitmekesiselt. Näeme taas vastuolu selle postulaadi ja pöördumise sisu vahel. Pöördumises soovitakse kinnistada üht „ainuõiget“ suunda, kuulutada, et üks teatud seisukoht on väljaspool kriitikat ning diskussiooni.
Mõningad muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajad:
Konkreetselt nõuti tsensuuri, ehk siis ministri sekkumist oma allasutuste sisulisse töösse, väljendades arvamust, et kuraator pole loomeisik, vaid ametnik, keda tuleb kultuuriministeeriumi poolt korrale kutsuda.
EKRE vastus:
Väidetakse, et arupärimist esitades nõuti tsensuuri. Otse vastupidi. Arupärijate esindaja kinnitas arupärimiskõnes, et soovitakse teada ministri hoiakut. Tsensuuri nõudmisest juttu ei olnud. Arupärijad muretsesid just taieste pealkirjade muutmise pärast, mis meenutab okupatsiooniaegade tsensuuri Eestis. Parlamentaarses riigis kontrollib täitevvõimu parlament, mille liikmed on valimistel saanud demokraatliku mandaadi. Riigikogu liikmete arupärimine oli igati korrektne ja seaduslik.
Mõningad muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajad:
3. mail toimunu vääras parlamendi arupärimise kui demokraatliku debati elemendi mõtet. Vastavalt riigikogu kodu- ja töökorrale on arupärimise eesmärk saada Vabariigi Valitsuse liikmelt infot küsimuste kohta, mis puudutavad tema ministeeriumi haldusala reguleerivate õigusaktide täitmist. Kui mõnes kultuuriministri haldusalasse kuuluvas asutuses toimub sündmus, mis tekitab mõnes parlamendiliikmes küsimusi või talle erinevatel, sh ideoloogilistel põhjustel ei meeldi, ei peaks see andma alust ministri välja kutsumiseks ja temalt aru pärimiseks. Kui küsimusi tekib, siis on parlamendiliikmel õigus pöörduda otse asutuse poole ja suhelda sündmuse korraldajatega. Demokraatliku riigi kultuuriminister ei anna näitustele, raamatutele, etendustel jne enne avalikkuse ette jõudmist luba ega sekku esitatava loomingu sisusse muul viisil. Kutsuda minister välja, et arutada ühe või teise loometeose sisu üle, lähtudes küsija maitse-eelistustest või poliitilistest arusaamadest, on parlamendiliikme volituste kuritarvitamine.
EKRE vastus:
Kummastav on pöördujate väide, nagu ei tohiks Riigikogu arutada mistahes tema liikmeile huvipakkuvaid teemasid nende teemade valitsemisala ministriga. Juhime tähelepanu, et kultuuriministeeriumi põhimäärus sätestab, et ministeerium peab looma tingimused rahvuskultuuri säilimiseks ja kaitseks. Minister peab jälgima ministeeriumi valitsemisala õigusaktide täitmist. Autoriõiguse seaduses kinnitatakse, et ainult autoril on õigus teha ise või lubada teha muudatusi teose pealkirjas. Pealkirju moonutades on rikutud näitusel eksponeeritud autorite õigusi teose puutumatusele. Kuidas reageeriks elus olevad kunstnikud oma teoste ümbernimetamisele ilma neilt küsimata?
Kokkuvõtteks rõhutame veel kord, et demokraatlik ja sisukas diskussioon kultuuri üle on alati teretulnud. Kui näituse korraldajad teatavad, et soovisid algatada diskussiooni, siis ei sobi suukorvistada kedagi, kelle arvamus nende omaga ei ühti. Küllap nõustume kõik, et demokraatliku riigi alusväärtus on sõnavabadus.
LOE LISAKS
Vasakpoolsed kunstiringkonnad ei talu demokraatlikku arutelu ajaloo ümberkirjutamise üle
Jaak Valge: Kunstiteoste nimetuste muutmine ei ole kohane vaba demokraatliku Eesti kultuuriruumile
Ameeriklasest kuraator tunnistab, et Kumu näituse nimemuutused olid kantud tühistamiskultuurist
Kunstiteoste pealkirjadest kadusid rassitunnused, kas järgmisena hakatakse maale üle värvima?
Piret Kivi: kolekasti ameeriklasest kuraator tühistas “rassistliku” Gori nurga taha