Elgi-Maret Smagar: maaelu võimalikkusest Eestis

Alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest olen lootnud, et peretalud taastatakse. See oleks olnud loomulik, sest kolhoosid ja sovhoosid, mis laiali löödi, olid tehtud talude baasil.

Mina võtsin kohe oma isatalu maad tagasi ja asusin seal tööle. Algul elasin vaat et kuuse all, sest kõik hooned olid hävinud. Tänaseks olen aga jõudnud, koos perega, ilma riigi abita, valmis ehitada terve talu infrastruktuuri. Teinud maaparandust, istutanud ja hooldanud noort metsa ning trimmerdanud rohumaid. Elamuehitus on pooleli, kõrvalhooned puuduvad. Teades peretalude tähtsust arvan, et need tuleb uuesti üles ehitada. Sellisteks kaasaegseteks nagu mujal Euroopas. Koos loomapidamise ja maaharimisega.

Põllumajandustoodang peab olema mahe. Loodan, et “Lindad-Kalevipojad” ja ka mesilased tulevad siis ka koju tagasi. Kaob tööpuudus ja viletsus ning peatub rahvaarvu vähenemine. Kõikidele spetsialistidele jätkub erialast tööd. Praegu olen nagu viimane mohikaanlane, kes toimetab üksi täiesti tühjaks jäänud maal. Taasiseseisvumise ajal on kadunud koolid, kauplused ja muu. Lähim pood asub 22 km kaugusel. Bussiliiklust poleks nagu olnudki. Kadunud on ka inimesed. Nüüd lõpuks kaotati ära ka vald! Kui kaovad inimesed maal, siis hääbuvad linnadki, sest vaid maa toidab linnasid inimestega. Linnas ei ole loomulik iive kunagi positiivne. Linnad pigem “õgivad” inimesi.

Mina toimetan oma talus rõõmuga. Hea on teha füüsilist tööd. Mõnus on küdeva ahju paistel ennast soojendada. Samal ajal, kui linnas pole kütteperiood veel alanud ja niisked ja külmad raudbetoonseinad teevad liigestele liiga. Kõndida mööda pehmet rohumaad on parem, kui mööda asfalti. Jalad ei valuta. Peale selle on ümberringi ilus puhas loodus ja vaikus. Usun, et ükskord taastatakse peretalud niikuinii!