Ettevõtja – kui tahad võõrtöölist, tasu riigile vähemalt osa temaga seonduvatest kuludest

Eestil on olemas oma karm kogemus sellest, et rändepoliitikas ei tohiks arvestada ainult ettevõtjate tööjõusooviga, vaid töökäte toomine peaks olema tihedalt seotud kogu temaatikaga, sealhulgas riigi demograafilise hetkeseisuga rahvuslikus plaanis.

Eestis saab hästi jälgida, kuidas eesti rahvusest ettevõtjad toovad massiliselt sisse võõrtööjõudu, samas nad ei suuda ega tahagi neile riigikeelt õpetada, jättes selle riigi kaela, räägivad odavtööjõuga kasvõi ise võõr(vene)keeltes, neile on ükskõik digiriigist, mis ei käi kokku odavtööjõuihalusega, ettevõtjate liidud aga nõuavad kogu aeg valitsuselt tööjõupoliitika vabakslaskmist, kuid mitte kunagi (!) ei räägi eestlaste demograafilisest hetkeseisust.

BNS vahendab: “Rahvusvahelise Rändeorganisatsiooni (IOM) uus juht Amy Pope ütles esmaspäeval, et erasektor soovib  tungivalt, et eriti lääneriigid tööjõupuuduse leevendamiseks migrante vastu võtaksid.

“Kuuleme üle kogu maailma, aga eriti Euroopa ja Põhja-Ameerika erasektorilt, et nad toetavad tungivalt sisserännet, mis rahuldaks tööturu vajadusi ning tooks ettevõtetesse uuendusmeelsust,” ütles Pope ajakirjanikele.

Pope´i sõnul on “ülekaalukaid tõendeid”, et sisseränne tuleb majandustele kasuks, täites vabu töökohti, noorendades vananevaid kogukondi ning andes hoogu innovatsioonile.”

Suurem osa sellest jutust on demagoogia. Innovatsioon ei saa kuidagi hoogu, sest sisse tuuakse just Kolmanda maailma majandusmigrante, kel pole ei haridust ega töökogemust (just neid kiitis ja nõudis Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Ylva Johansson) – ja siin on Eesti hea näide, kuidas innovatsioon asendatakse odavtöökätega, näiteks usbeki ehitajatega. Eesti tööturg püsib juba viis aastat odavtööjõul.

Kriitikat ei kannata ka väide, et ränne noorendab vananevaid kogukondi – kui, siis ainult võõratest kultuuridest pärit inimestega, kes heaoluühiskonnas loobuvad peagi samuti laste sünnitamisest. Rootsi ja Saksamaa alustasid juba 1970. aastatel võõrtööjõu massilist sissevedu, aga ühiskonnad neis vananevad ikka, töökäsi pole endiselt, kuid konflikte tekib see-eest tohutult, alates kultuurikonfliktist ja võõrkurjategijatest kuni selleni, et enamik saabunutest jääb ühiskonna ja sotsiaalsüsteemi kaela.

Saksamaal oli see näha juba 1970. aastatel türklaste saabumisega, kuid õppust sellest ei võetud. Tuleb näiteks araabia pere, kus on kombeks, et mees peab peret ülal. Lähebki mees tööle, kuid hariduse ja oskuste puudumise tõttu saab ta töökoha, kus ta on kehvema palgaga lihttööline. Peres aga on tal palju lapsi, abikaasa, mõlema vanemadki – kõiki neid palgaga ülal pidada ei jõua ja nood hakkavad saama sotsiaaltoetusi. On küll ühed töökäed, aga just Saksamaa enda andmetel umbes kuus lisanduvat ja ülalpeetavat suud, kes väärtusi ei loo, aga tarbivad küll. Nii ei kosu ka majandus.

See süsteem ei tööta, aga ettevõtjad nõuavad üha rohkem juurde seda kahte töökätt, sellega lisanduvad kuus suud neid ei huvita, need jäägu riigi toita. Nii kasvab hoopis sotsiaalsüsteemi koormus, mida ühe töömehe maksud kuidagi ei korva. Aga töökäsi nõutakse aina juurde, millest aga tekib kuuekordne sisseränne. Lääs ongi üleujutatud tegelike töötajatega kaasneva ballastiga, keda tuleb ülal pidada.

Eestis see nii reljeefne veel pole, aga mida rohkem tuleb aafriklasi ja lähisidalasi, seda hullemaks olukord läheb. Selleks on üks lahendus – võõrtööjõu sissetoojad peavad enda peale võtma osa riigi kulutustest migrantidele: kinni maksma keelekursused, võib-olla osa lasteaedade ja koolide kulutustest, riigi poolt tagatava elamispinna kulu migrantide osas, kes töötavad nende ettevõttes jne. Kui võtab ettevõtja tööle näiteks ukrainlase, kellega tulevad tema abikaasa ja kolm last, kes ei tööta, siis tuleks ettevõtjal võtta osa mittetöötava pereosa sotsiaaltoetuste tasumisest.

Sest vastasel korral ujutavad ettevõtjad riigi võõrastega üle, kuid ise kahte töökätt ära kasutades jätavad kogu massimigratsiooniga kaasneva ballasti riigi kanda. Rootsi konservatiivne valitsus võiks näiteks  need, kes vastutavad riigi senise rändepoliitika eest, panna kinni maksma need tohutud kulud, mis on riigil nüüd sisserändetaustaga kuritegevuse vastu võitlemisest tekkinud.

Uued Uudised