30.06.2018
Valimiste ajaks saabki see nii olema.
Reaalne elu tõestas taas, et rahvuskonservatiivne alalhoidlikkus on hukatuslikust vasakliberaalsusest kordades elutervem.
Kui paradoksaalne see ka poleks, kinnitavad EL-i liikmesriikide juhtide Brüsselis Ülemkogu raames toimunud immigratsioonialase nõupidamise positiivsed momendid seda, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja ainult temal on 2015. aastal alanud rändekriisi käigus pidevalt õiged seisukohad olnud.
EKRE on alati hoiatanud, et migrantide päästmine Vahemerel ja nende Euroopasse toomine soodustab inimkaubandust, pannes seal liikuma tohutud rahad ja on seega ka inimlikkusele apelleerivate vabaühenduste poolt kuritegu, pealegi paneb see üha uued migrandimassid rasket teekonda ette võtma ja see viib nende hukkumiseni merelainetes. Kõike seda on viimased nädalad ja kuud eriti karmilt tõestanud.
EKRE on alati öelnud, et mistahes migrantide jaotamine peab toimuma vabatahtlikkuse alusel, ühtegi liikmesriiki ei saa sundida vastu võtma inimesi, keda riik ei taha vastu võtta, samuti ei saa ühtegi inimest saata riiki, kuhu ta ei taha minna, ning kohustuslikest pagulaskvootidest peab loobuma – just nii sõnastas selle ka Ülemkogu.
EKRE on alati nõudnud kontrolli piiril ja EL-i välispiiri sulgemist. Samuti on rahvuskonservatiivid alati osutanud sellele, et Euroopasse tormavast migrandimassist on enamik majandusmigrandid ehk parema elu otsijad ning et seal tuleb kaasa massiliselt terroriste ja kurjategijaid – seda on tõestanud nii tööst mittehoolivate migrantide rohkus kui ka tohutult kasvanud kuritegevus Euroopas (muide, mistahes immigratsiooniga on alati kaasa läinud just lähteriikides tagaotsitavad kurjategijad, kes loodavad uuel kodumaal karistusest pääseda ja uusi kuritegusid teha). Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Samas on kõik ülejäänud Eesti erakonnad, nii keskid, sotsid, oravaparteilased, isamaalased kui vabakad, alati rääkinud, et piire ei tohi sulgeda; et immigratsiooniuksed tuleb inimlikkusest lahti hoida; et solidaarsusest kellegagi peame oma maa ka pagulasi täis vedama; et kvootidele vastu seista ei tohi ja paljut muudki, mille ohtlikkus on nüüdseks selgunud. Radikaalsemad neist, näiteks sotsid ja president Kaljulaid on nõudnud rahvastiku takistamatut segamist eestluse laialijaotamise kaudu, Taavi Rõivas aga käis peaministrina isiklikult Vao seinapõlengul “ekreiitide” jälgi nuuskimas, kuid tagajärjetult. Nüüd aga ilmneb, et rändekriisi osas oligi õigus ainult EKRE-l.
Täpselt sama võib näha EL-i ja kogu Euroopa raames, kus ainsatena on õiget poliitikat ajanud teiste poolt pidevalt sõimatud Ungari, Poola, Tšehhi ja Slovakkia, kellele nüüd on järgnemas ka Austria, Itaalia, Sloveenia ja Bulgaaria, ning peaaegu kõik Lääne-Euroopa riigid on vastu võtnud mingisuguseidki immigratsiooni piiravaid otsuseid. Ungari piiritara on riigi võõrastest tühjana hoidnud, samas kui piirikaitset eimillekski pidanud Kreeka ägab nende surve all. Oleks Euroopa kohe madjarite kombel piiride kaitsele mõelnud, oleks migrantide rohutirtsuparv takerdunud, sest kui teatakse, et võõrad on soovimatud, siis ikka mõeldakse, kas üldse kodust välja minna. Merkel aga innustas kõiki surmateekonnale.
Hetkel võib juba ette ennustada, et Euroopa Liidul seisab seisab ees veel palju pealesunnitud meelemuutusi. Kui kord saab Euroopa olema täis väärastunud mõttelaadi ja ebardliku identiteediga inimmassi, siis mõistetakse ilmselt sedagi, et multikultuursus, poliitkorrektsus, sooneutraalsus ja teised vasakliberalismi värdsünnitised olid väga vale valik. Ja kohe päris kindlasti tuleb kord hetk, mil praegused USA presidendi Donald Trumpi sõimajad ja mõnitajad mõistavad, et maailma oligi vaja muuta ning Trump sai sellega hakkama.