15.08.2018
Facebook ei tähenda enam sõnavabadust.
Sotsiaalmeediakanalis Facebook jätkub rahvusmeelsete inimeste kontode blokeerimine, mille aluseks on väidetavalt ideoloogilised pealekaebamised.
On väheusutav, et nn vihakõnede arv on järsult kasvanud, pigem on just pealekaebajad aktiviseerunud ja moderaatorid on ideoloogilise nõiajahiga kaasa läinud. See aga viitab üha selgemalt totalitaarse ühiskonna loomisele.
Paljud väidavad seepeale, et FB-s toimuv ei sõltu riiklikust poliitikast, vaid tegu on meediakanali enda nõuete karmistamisega. Seda küll, aga palju oleneb ka Euroopa riikides loodud poliitilise korrektsuse õhkkonnast, mida Eestis on sisse seadnud nii RE-SDE-IRL kui ka KE-SDE-IRL valitsused. See on andnud kaebajatele häbematuse moderaatorid põhjendamatute kaebustega üle ujutada ja muutnud viimased sõnakuulelikeks ideoloogiatöötajateks.
FB-s on inimesi blokeeritud ka sõnade “neeger” ja “pederast” kasutamise eest, mis on küll mõlemad õigekeelsuse sõnaraamatus alles ega ole ka ametlikult ebasobivateks sõnadeks kuulutatud. Seega siis lähtuvad moderaatorid kellegi ideoloogilistest nõudmistest ning võtavad endale õiguse määrata, milline sõna sobib avalikus ruumis kasutamiseks ja milline mitte? Huvitav, kui “sallivuslane” sõimab rahvuslast natsiks, siis kas teda saab blokeerida – “nats” on ju vastik sõna ja solvab iga ausat rahvuslast?! Ja kas üldse on mingit sõna, mille alusel saaks “sõbralikeestlast” vihaõhutamises süüdistada – keelusõnad pärinevad ilmselt vaid konservatiivide sõnavarast!
Huvitav, miks on Facebook valinud nii ebamoraalse allakäigutee, et on alistunud pealekaebajatele – kas tõesti ei saada aru, et tegu on madala arveteklaarimisega? Või ongi FB tase selliseks muutumas? Mõistagi on Zuckerberg läinud kaasa poliitkorrektsusega. Sest “vihakõnede” kriminaliseerimine on üks osa vasakliberaalide pealetungist demokraatiale, kuna nii saab oponente lihtsamalt hävitada.
Inimesi ei tohi mingitelgi alustel avalikus ruumis põhjendamatult solvata. Igas demokraatlikus riigis, sealhulgas ka Eestis, on selle ennetamiseks ja vajadusel ka karistamiseks olemas vastav seadustik. Sotside ihaldatav vihakõneseadus aga on ilmselge soov kehtestada marksistlikku “rahvavaenlaste” jälitamiskampaaniat.
Demokraatlikus riigis peab olema sõltumatu uurimis- ja kohtusüsteem (mida Eestis küll pole), kelle poole solvatud inimene saab pöörduda ja kus sõltumatud asjatundjad viivad läbi menetlus- ja kohtuprotsessi. Riik, kes kaasab mingite väidetavate väärnähtuste väljajuurimisse valitsusvälised ühiskondlikud organisatsioonid ja lisaks ka nn laiad rahvamassid, läheb väga valet teed, millel pole demokraatiaga midagi pistmist.
Väga suur osa inimestest on loomult alatusteks valmis. Kõikvõimalikud kampaaniad, milles riigivõim kutsub teatama väärnähtustest, toovad kaasa massilise arveteklaarimise isiklikul tasandil. Suur osa keskaegsetest nõidadest jõudsid piinapingile või tuleriidale naabrite pealekaebamise tõttu, sest neile meeldis “saatanakummardaja” maatükk või tema pudulojused. Eestlased mäletavad hästi veel ka stalinlikku “rahvavaenlaste” otsimist, kus Siberi-tee sai sageli alguse kiuslikust naabrist. Nii on see alati olnud ja nüüd meilgi on alatus ellu ärkamas (või pigem seda äratatakse).
Väga ohtlik on Eestiski nähtav tendents, kus nõiajahi algatavad ühiskonnas teatud positsiooni omavad ja sageli välisrahadest elatuvad (seega ideoloogiliselt mõjutatud) ühiskondlikud organisatsioonid, kes institutsioonina on justkui tavakodanikust kõrgemal ja seega taolisteks protsessideks legitiimsemad. Esimeseks näiteks on kohe Eesti Inimõiguste Keskus, kes juurutas pealekaebamisäpi, suunates ühiskonda seega arveteklaarimistele väljaspool õigusruumi.
Pole mingit alust pidada geisid heterodest ausamateks ja õilsamateks – pigem on nad solvunud ja kättemaksuhimulised, sest kogu ühiskond nende nõudmistega kaasa ei jookse. Kui homoseksuaal jääb ilma üürikorterist, sest tundus omanikule pisut räpakas, või töökohast, sest polnud piisavalt kompetentne, ei takista keegi teda omanikku või tööandjat kättemaksuhimust homofoobias süüdistamast. Ja uskuge, Eesti ühiskond on juba piisavalt alla käinud, süüdistatav lüüakse nende samade ühiskondlike organisatsioonide nõudmisel risti nii, et silm ka ei pilgu ning mingit objektiivset juurdlust ka ei toimu!
Eestis on juba suur mõju ideoloogilistel MTÜ-del, kelle leivaisa on piiri taga ja kelle raevukampaaniat ei julge arvestamata jätta ükski riiklik institutsioon ega ettevõtja. Valdavalt on tegu geiõiguste eest võitlejatega, igasuguste pagulasabidega, soo- ja teiste võrdõiguslastega, kes on võimelised keda tahes hävitama. Üldjuhul pole neile vaja “patustanu” andekspalumist, vaid tema enesealandamist, ristilöömine tuleb nagunii. Enamiku “sallivuslaste” ja “sõbralikeestlaste” jutt algab armastusest ja tolerantsusest ning lõpeb kindlasti karmide karistuste nõudmisega – sallivus kasvab kiiresti üle verejanuks!
Miks sulevad paljud suveräänsust hindavad riigid Sorose rahastatavad MTÜ-d ja ülikoolid? Sest tegu on ideoloogiliste asutuste ja organisatsioonidega, mis kasvavad riigivõimul kiiresti üle pea ning hakkavad oma nõudmistega poliitikat suunama. EKRE võimuletulekul tuleb nii mõnelgi neist ka Eestis ennast koomale tõmmata.
Mida aga ootaks Facebookilt? Eesti kasutajaid kontrollivad eestlastest moderaatorid ja nemad peaksid ühiskonnale selgitama, mille alusel nad kaebustele reageerivad ja blokeerimisotsuseid langetavad – sealhulgas ka seda, millised on nn patused sõnad? Muide, hiljuti sai vihakõnehoiatuse ka EKRE Riigikogu fraktsiooni üks meedianõunikest ja põhjuseks oli Mart Helme ühe artikli vahendamine!
Aga kui nii jätkub, siis hakkab Facebook kaotama oma austajaid ennast järgmise põlvkonna sotsiaalvõrgustikuks nimetavale portaalile MeWe. Näoraamat ongi juba liiga kauaks juhtpositsioonile jäänud, sest sealses maailmas ajale jalgujäämist ei aktsepteerita. Ilmselt on tulevik neil sotsiaalmeediavõrgustikel, kes ideoloogilise nõiajahiga kaasa ei lähe. Kui nad suudavad muidugi survele vastu seista…