Hillar Viksi filmikommentaar: “Tõde ja õigus” ning tõde ja õigus

Uued Uudised pakuvad valimiseelsele poliitikamöllule vahelduseks ka filmiülevaadet Hillar Viksilt, kes on ka ise liikuva pildiga seotud olnud, teemaks aga eesti rahva igihaljas “Tõde ja õigus”.

“Kõigepealt pean veidi avama oma suhet filmikunstiga. Kõige lühem tee selleks on mälestuspildid.

Pilt 1: olen 15-aastane, Arvo Kruusement on mind võtnud “Kevade” filmi saksapoissi mängima. Näen filmitegemist seespoolt ja imetlen režissööri täielikku loomingulist põlemist selle töö juures, ta on üleni seda filmi täis. Tulemus – Eesti 20. sajandi parim linateos.

Pilt 2: olen keskkoolis ja võtan osa filmistsenaariumite võistlusest. Näitan oma lugu Kalju Komissarovile, ta teeb mu kirjatöö maatasa ja lisab õpetlikult: film on ju tegelikult pettus.

Pilt 3: õpin Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. Filmikunsti põhialuseid annab Tatjana Elmanovitš, kes ühes loengus pillab kuningliku naeratuse saatel, et tal on igav filme vaadata – ühte steeni nähes juba tead, mis edasi tuleb. Järeldus: linalt nähtav on ainult ratsionaalne konstruktsioon, pettus, nagu Komissarov tõdes. Manipulatsioon massidelt raha kättesaamiseks. Minu lugupidamine filminduse vastu kukub kolinal.

Pilt 4: mu poeg on 7-8-aastane, vaatab Nõukogude sõjafilmi ja küsib, et miks see Saksa tank seisab? Mina vastu: seepärast, et film on venelaste tehtud. Kui oleks Saksa film, siis Vene tank seisaks ja Saksa Tiiger sõidaks. Poiss jääb mulle suurte silmadega otsa vaatama.

Pilt 5: peame abikaasaga välja minema, aga ta on nagu naelutatud televiisori külge – mägijõgi kannab positiivseid kangelasi vastupandamatu jõuga kuristiku poole. “Oota,” hüüatab naine, “ma tahan näha, kas nad pääsevad teisele kaldale!” “Muidugi pääsevad,” vastan mina. “Asi viiakse kriitilise piirini ja abi saabub viimasel hetkel”. Täpselt nii lähebki. Abikaasa on mu peale pahane illusiooni purustamise pärast.

Pilt 6: sõidan Vabariigi aastapäeval kinno „Tõde ja Õigust” vaatama, hinges skepsis. Kas on võimalik teha huvitavat filmi romaanist, millest on juba kõik teada? Tsiteeritud, loetud, lavalt nähtud, kohal käidud. Kõik on mälus – Andrese metsik töörügamine ja armastuse seletus lastele, Krõõda hele hääl ja Pearu sigadused. Kas jälle tuleb kogeda pudikeelset diktsiooni ja pretensioonikas – võltsi tühjade pilkudega üksteisele otsavahimist olukorras, kus igasugune loogika nõuaks dialoogi ja tegutsemist?

Tegelikkus ületab kõik ootused. Paar kohta olid, kus oleks vast pidanud pause lühendama ja teksti valjemalt andma, aga need on tühised puudused põhiliste väärtuste kõrval. See film ei valeta. Ta ei püüa vaatajale meeldida, vaid toob meie ette 19. sajandi eestlase elu selle kogu karmuses, valatuna pea kolmetunnisesse pingelisse kunstivormi, mis toob meie ette meie tänapäevasedki valikud.

Kas oli paratamatu, et Andres sai ÕIGUSE siis, kui ta hakkas väänama TÕDE? Kuidas seda siis nimetada: kas Andres muutus Pearu-suguseks või lõi vaenlast tema oma relvaga?

Silme ees on 2 nägu: üks kurb-murelik Lible Kevade filmist ja teine kavalalt itsitav, sedakorda kaasaegne munitsipaalpoliitik. Lible ütleb Arnole – aga valeta, vot, valeta, siis usutakse.

Poliitik on just välja mõtelnud tunnetest nõretava valimisloosungi perekonna ja kodu teemal ning teatab lootusrikkalt – see läheb peale. Kui kaua läheb? Erakonnad on ise valimiseelses võitluses andnud hagu, et rahval tekiks veendumus – valetamine on poliitika loomulik osa ja kõik nad tegutsevad selle nimel, et nautida valitavatel kohtadel kõrgeid palku ja soodustusi, soojendada oma egosid prožektorite valgusel ja istuda maailma vägevatega ühe laua taga.

Kas siis selliseid poliitikuid ei olegi olemas, keda huvitab Eesti tulevik 10, 20 ja rohkemate aastate pärast ja mitte järgmiste valimisteni? Kellele ei ole oluline „laua taga” olemine, vaid kodumaa saatus?

Küsin siis teisiti: kas on olemas inimesi filmimaailmas, kes ei tee tööstustoodangut, vaid kunsti oma südame kutsel? Vastan veendunult: on, tundkem ausad inimesed ära poliitikas ja mingem vaatama „Tõde ja õigust”. Tahan teha sügava kummarduse nende inimeste ees, kes selle filmi lõid. Kuulakem selle muusikat ja vaadakem valgust, seda me raamatust ei saa. Ja pangem käima järgmise „Teeme ära”, seda korda Eesti puhastamiseks valedest.”