Islamisurm uitas taas Prantsusmaal — kas Lääne-Euroopa on enam võimeline teda peatama?

Prantsusmaal toimus taas terrorirünnak, mille üksikasjadeks on hüüe “Allahu akbar!”, kolm hukkunut ja ISIS-ega seotud marokolane — see on juba tõesti mõistuse kaotanud Lääne-Euroopa “uus normaalsus”.

Kogu loo juures peabki nentima, et seekord oli vahe eelmise terroriaktiga päris pikk. Teadupärast on Prantsusmaa eriteenistused 2017. aasta jooksul ära hoidnud suuremat 24 terroriakti, mis näitab, et nad teevad tõsist tööd, aga siiski mitte piisavat. 26-aastane Maroko päritolu Edouane Lakdim oli politsei huviorbiidis, kuid sai kuriteo siiski ära teha. Nagu mujalgi Lääne-Euroopas, takistab ka sealmail ennetavaid vahistamisi teha poliitkorrektsus — kui korravalvuritel ei õnnestu terroristi plaane tõestada, sööstavad vasakliberaalid rassismisüüdistustega nende kallale.

Prantsusmaa hoiab juba mitu aastat armeed tänavatel, mis on riigi rahakotile päris valus, kuid võib eeldada, et miski paremaks ei muutu ja sõdurid jäävadki patrullima — sisuliselt puruks löödud Islamiriigi pühasõdalased valguvad Euroopasse ja need on oluliselt karmimad tegelased kui senised üksikud hundid. Lisaks on Prantsusmaa suureks probleemiks ka immigrantide kuritegevus, mistõttu on Pariisi metroo mõned liinid eriti ohtlikuks muutunud.

Lääne-Euroopa on oma idiootliku pagulaslembusega pisut tagasi tõmbunud, kuid asjad on juba käest lastud, Macron ja Merkel räägivad endiselt avatusest ja inimõiguslased veavad Vahemerelt üha uusi potentsiaalseid terroriste kokku. Prantsusmaa eelistab endiselt suunata repressioonide teravikku “paremäärmuslaste” vastu, sest niinimetatud “moslemiholocausti” ehk uut islamivastast rekonkistat kardetakse rohkem kui islamistide võimuvõtmist —  viimane tundub lihtsalt kaugemal olevat.

Praegune olukord Lääne-Euroopas ei saa igavesti kesta. Uued moslemiimmigrandid tulevad peale, nende kogukondades leiavad varju ka terroristid, kodakondsusega moslemid võtavad ka poliitiliselt võimu üle — mingil hetkel tuleb prantslastel teha valik “meie või nemad.” Praegu on selleks “meie” ehk Prantsusmaa ja kogu Lääne-Euroopa ohverdavad ennast. See algas juba Charlie Hebdost — peale toimetuse veristamist tuli veel vaid üks prohvet Muhamedi pilapilt, näitamaks oma sirgeseljasust. Pärast seda tõmbas satiiriajakiri uue peatoimetaja käsul moslemite ees selja küüru ja lõpetas pilapiltide avaldamise.

Terroristide ja islamiimmigrantide vahel eksisteerib seos. Siiani kinni peetud või kinnivõtmisel surma saanud terroristid on kõik sisserändajad. Teiseks on terrorivõrgustikul kerge oma liikmeid peita olemasolevatesse immigrandikogukondadesse. Ja lõpuks näitavad küsitlused, et ehkki aktiivseid terroriste on sisserändajate seas vaid väike hulk – millest piisab muidugi ka tuhandete mõrvamiseks – toetab terroriste päris märkimisväärne osa Euroopa moslemitest, võib-olla isegi kolmandik. Seda just passiivselt, elades neile kaasa ning varjates politsei eest infot, mis võiks aidata kurjategijaid tabada. Ei maksa arvata, et kaasaelamine on süütu toetusvorm. Vanemate hoiaku keskel kasvab üles uus põlvkond. Varjamatu poolehoid terroristidele on vihkamise kool.

Mida on Eestil sellest uuest juhtumist õppida? Aga seda, et me peame minema Ungari ja Poola teed ja meie pagulaskvoodiks peab saama NULL. Praegu meil veel otsest terroriohtu silmapiiril näha pole, aga see on siiapoole teel või juba kohal (otsustades neegrite ja teiste võõraste rohkuse järgi Tallinna tänavatel). Kui sinna lisada sisserände igakülgne soodustamine, siis küsimus pole mitte “kas?”, vaid “millal?” Sellest päästab Eestit vaid EKRE võimulepääs, sest mitte keegi teine Eesti erakondadest islamiinvasioonile kätt ette ei pane ega kavatsegi seda teha.

Kui keegi ütleb, et EKRE üritab Lääne-Euroopa terroritragöödiate kaudu endale plusspunkte teha, siis JAH, me teeme seda. Sest EKRE poliitika on alates erakonna loomisest ja 2015. aastal alanud pagulaskriisist olnud üks — me ei vaja immigrante siia, me vajame turvalisust Eesti rahvale. Me oleme ka pärast igat Lääne-Euroopa terroriakti öelnud: no mida me teile kogu aeg räägime, islamiinvasioonile tuleb piir panna — ja alati kurtidele kõrvadele. See, kui EKRE iga terroriaktiga endale poliitilist profiiti lõikab, on loomulik ja vajalik, sest Eesti vajab oma poegade ja tütarde pommide läbi suremise vältimiseks immigratsioonivastast valitsust.