23.07.2023
Kurikuulus Juhan Smuuli bareljeef.
Muidugi oli Eesti NSV lipu heiskamine [Kirjanike maja seinale küüditaja Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale] läbimõeldud protestiaktsioon teadvustamaks avalikkusele, et see bareljeef ei sobi Tallinna südalinna.
Arvan, et stalinisti ja küüditaja bareljeefi kõrvaldamist võiksid soovida kõik Eesti inimesed, maailmavaatest sõltumata. Juhin tähelepanu, et eemaldamine ei tähenda Juhan Smuuli väärtuslikuma loomingu “tühistamist”. Need on kaks eri asja.
Idee ei olnud minu oma, aga aktsiooni kavandamisel osalesin algusest peale. Eelmisel päeval olin Postimehes avaldanud artikli, kus kirjeldasin 1940. aasta 21. ja 22. juulit kollaboratsioonipäevadena, mida igal aastal tuleks tähistada ja lõpetasin järgmiselt: “Juhan Smuuli bareljeef, mis ikka veel ilmestab Tallinna kesklinna, on justkui Eesti NSV ja kollaboratsiooni sümbol. Kui see sinna tõesti jääb, võiks seal igal aastal kollaboratsioonipäevadel lehvida Eesti NSV lipp.” Lipuheiskamisele kaamerate vaatevälja tulin teadlikult oma nägu varjamata.
Meediale andsin esialgu läbimõeldult jaburaid vastuseid, nagu oleksin kella viie paiku varahommikul asja eest teist taga Tallinnas kolades kohanud juhuslikult tundmatut Eesti NSV lipuga meest ja abivalmilt aidanud tal redelit tassida. Delfi ajakirjanikku, kes mulle esimesena helistas, ajas see versioon küll naerma ja tundus, et vähemalt tema sai aru, et ajan meelega niisugust kelbast, mida täie mõistusega inimesed kuidagi uskuda ei saa. See perfomance oli meedia tähelepanu võitmiseks ning sel puhul ei ole otstarbekas kõike kohe välja rääkida.
Aga aktsioon läks igati korda, saades juba praegu oodatud meediakajastuse. Kõige suurema panuse andis selleks tegelikult politsei, avaldades kaamerapildid ja teatades, et juhtunuga seoses on alustatud menetlust keelatud sümboolikat puudutava karistusseadustiku sätte alusel.
See tähendab, et aktsioonil on veel üks lisaväärtus, sest see juhib tähelepanu sellele, kui ohtlik on kavandatav viha õhutamise mõiste laiendamine. Esiteks ei ole karistusseadustikus kusagil märgitud, et Eesti NSV lipp oleks keelatud sümbol. Teiseks sätestatakse karistusseadustiku paragrahvis 151-prim: “(1) Agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.”
No kui keegi arvab, et Eesti NSV lipp sai üles seatud selleks, et õigustada või toetada agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu, siis peaks ta küll püsti imelik olema. Küll aga võib nende kuritegude õigustamisega olla seotud Smuuli bareljeef – just see, mille vastu aktsiooniga protesti avaldasime.
On arusaadav, et kui isegi sedavõrd lihtsa juhtumi puhul suudetakse mõisted ja tähendused segi ajada, siis õigusselgusetuse juurdetekitamine viha õhutamise mõiste laiendamise näol lubab asuda jõhkralt diskrimineerima neid, kes esitavad valitsuse poliitikaga või domineeriva ideoloogiaga kokkusobimatuid seisukohti.“
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)
Loe lisaks:
JAAK VALGE: nõukaaja kollaborandid ei pruukinud alati reeturid olla