Janu inglise keele järele pole enam sama, mis “raudse eesriide” taga

“Nõukogude ajal oli paljudel minusugustel unistuseks õppida inglise keelt, eriti kui tulid ABBA, Boney M, Smokie, Led Zeppelin ja paljud teised – tahtnuks nii väga teada, mida tähendab “Starways to Heaven” või millest rääkis naabri-Alice lugu.

Paraku õpetati inglise keelt vaid valitud koolides, ülejäänud pidid piirduma täiesti kasutu saksa keelega, millest olnuks kasu ainult Saksa DV tuusiku puhul, ja mis ruttu ununes.

Taasiseseisvumise järel õppisin kursustel ruttu inglise keele selgeks, lisaks oli soome keele põhjaranniku-kogemus, vene keel sõjaväest suus ja ise juba nagu väike polüglott, sest ka saksa keel tuli meelde.

Inglise keel on mind elus palju aidanud, eriti tööalaselt, aga nüüdseks on selle võlu kadunud. Ma ei võta enam naljalt suhu võõrkeeli, sest eesti keel muutub aina armsamaks, nagu kallim, kes ähvardab käest libiseda.

Mõnikord tuleb inglise keele suhtes lausa vastumeelsus, nagu see oli varem (ja on teatud määral praegugi) vene keelega. Miks siis?

Sest esiteks on see keel muutunud lämmatavaks. Tulevad uudised sellest, kuidas inglise keel võtab ülikoolid üle. Toidukullerid ja pubiteenindajad räägivad ainult selles keeles. Avalikus ruumis kuuled ainult võõrkeeli.

Teiseks on inglise keel muutunud tõusiklikuks enese näitamise keeleks. Isegi eesti noored räägivad ühistranspordis võõrkeeltes, et näidata – vot meie oleme kõvad tegijad, räägime eliidi keeles, mitte matside omas, nagu teie. Ehtne kadakasakslus uues vormis.

Kolmandaks kasutatakse inglise keelt eestluse ja eesti keele väljatõrjumiseks. Õpetajad räägivad laste eestikeelse jutu vaesumisest ja sellest, kuidas nood otsivad kõigepealt mõtetest inglisekeelse sõna, mis on paljude anglosaksi filmide kaudu tuntud, ja alles siis üritavad eestikeelset vastet leida.

Kui noored enam eesti keeles ei mõtle ega räägi ja nende keelepruugist kaob eesti keele rikkus, asendudes anglotsismidega, kaob ka eesti keel ja rahvas, ja seda teed me lähemegi.

Keelte tundmine on auasi, tarkuse ja intelligentsuse tunnus ning eluks vajalik paratamatus. Aga see oskus ei tohi tappa emakeelt. Võõrkeeli räägitakse vajadus-, emakeelt südamepõhiselt.”

Jaanus K. (lugu pärineb sotsiaalmeediapostitusest)