On tavapärane, et mis tahes artiklite juures, mis räägivad Riigikogu opositsioonierakondade omavahelisest koostööst, tekib kiiresti hulk internetikommentaare, kust vaatab vastu inimlik lollus ja/või pahatahtlik propaganda.
Nendes (Vaata näidet siit!) püütakse selgeks teha, et kui erakond x teeb koostööd erakonnaga y, on vähemalt üks neist reetnud oma pôhimõtted.
Kui Keskerakond oli opositsioonis, püüti meedias ja kommentaariumides metoodilise järjekindlusega lihtsameelseid lugejaid veenda, et kaks väiksemat opositsioonierakonda (Vabaerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond) on Keskerakonnaga mestis ja ajavad ühist asja. Nüüd kui Keskerakonna asemel on opositsioonis võimult kukutatud Reformierakond, jätkub sama lora: vabaerakondlased ja konservatiivid olla hakanud oma endise vaenlase ehk Reformierakonnaga ootamatult sõbrustama.
Tegelikult on asi hoopis muus. Koostöö opositsioonierakondade vahel erineb olemuselt koostööst võimuliidus osalevate parteide vahel. Võimuliit, mis paneb kokku valitsuse, viib ellu koalitsioonilepingut ning kõik lepingu partnerid on sunnitud tegema kompromisse ja vastutavad võrdselt kokkulepitud poliitika eest.
Seevastu opositsioonierakondade koostöö pole mitte sisuline, vaid tehniline. Opositsiooniparteidel puudub kooskõlastatud programm või ühine agenda. Koostööd tehakse seetõttu, et seadused ja Riigikogu kodukord näeb ette hulga reegleid, mis piiravad mitmesuguste algatuste tegemist parlamendis. On algatusi, mis nõuavad teatud arvu saadikute allkirja, et neid üldse menetlema hakatakse. Väikestel erakondadel ei ole võimalik üksi mitmesuguseid algatusi läbi suruda. Koostöö on vältimatu, kui ei taheta parlamendis muretult pöidlaid keerutada.
Samuti on opositsioonierakonnad reeglina ühtsed, kui võimuliit üritab sigadusi läbi suruda. Selgelt kahjulike otsuste vastu sõna võtmine ja üksmeelselt hääletamine ei tähenda, et ollakse teineteist leidnud ja vannutakse omavahel igavest truudust. Ei, koostööd tingivad seadused ja kodukord.
Ega ilmaasjata öelda, et poliitika on kompromisside kunst. Mõistagi on oluline see, et kompromiss ei sünniks oma näo kaotamise hinnaga. Konservatiivse Rahvaerakonna juhid on kinnitanud, et mistahes koostööd tehes ei tehta järeleandmisi oma maailmavaates ja tõekspidamistes. Kui analüüsida Riigikogus peetud sõnavõtte ja hääletusprotokolle, siis selgub Eestil pole teist sellist erakonda, kes oleks nii kindlameelselt kinni pidanud oma lubadustest ja programmist ning ajanud rahvuslikku poliitikat.
Kui opositsioonis tulebki tantsiga vanakuradi endaga, siis ainult selleks, et oma valijate ja toetajate huve paremini kaitsta. Õnneks saavad kriitiliselt mõtlevad inimesed sellest aru. Üks lõppeval aastal läbi viidud uuring (Loe siit!) näitas, et Konservatiivsel Rahvaerakonnal on kõige rohkem toetajaid poliitikast väga huvitatud inimeste ehk teadliku ja targa valija hulgas.
UU