Kaksikvennad migratsioon ja okupatsioon trambivad Quislingite heakskiidul eestlaste veritseval hingel

Migratsiooniprotsessid on alati olnud nähtus, mille põhjustab ressursside puudus ja mis tekitab alati verevalamisi, kuid kaasaegne liberaalne maailm üritab seda näidata üdini positiivse ja vajaliku asjana.

Rahvad ja rahvused pole kunstlik moodustis, nad on tekkinud kindlal põhjusel ja teatud maa-alal ning loonud ja kujundanud ühise identiteedi. Pole ainsatki reaalset põhjust, miks see peaks tänases maailmas teisiti olema, miks peaksid rahvad oma ühise identiteedi hülgama ja miks peaks maailma minema rahvusriikide-järgsesse kunstlikusse maailma. Just vastupidi – maailmas toimuv näitab, et seitse miljardit ei leia kunagi ühist keelt.

Müüte migratsiooni ümber on tohutult, tõde aga peitub silmaga nähtavas reaalsuses. Esiteks, enamik migrante ei tule almust paluma ega enamasti mitte ka tahtma võimalust ise oma kätega endale elatist teenida. Rändlejad tulevad juba loodud väärtusi tarbima, ressursse ümber jaotama või neid sootuks omale krabama.

Migrandid ei tule assimileeruma, lõimuma, sulanduma ega integreeruma, nad tulevad koloniseerima. Jah, väike migrantide kild assimileerub, suurem seltskond võtab omaks (või pigem teadmiseks) põlisrahva keele ja kombed, kuid kogukonna kasvades hoolitakse üha vähem uue kodumaa senisest elust, kuni viimaseks asutakse kõike oma käe järgi ümber kujundama ja hoopiski ise vanu olijaid assimileerima.

Migratsiooniprotsessides pole kübetki vabatahtlikkust – need on alati olnud mingilgi moel konfliktsed. Külalislahkus pole kunagi sisserändajatele mõjunud – see töötab peagi lahkuvate külaliste, mitte aga siiajääjate puhul.

Euroopa ja kogu Lääne liberaalne migratsioonipoliitika on eriti värdjalik – esiteks on see võõraste suhtes lömitav ja endast lahti ütlev, neile kõike lubav ja neid kohustustest ning vastutusest vabastav; teiseks aga on see kisendavalt ülekohtune ja hävitav põlisrahvaste suhtes, kellelt võetakse kõik – kodu, soetatud vara, tihti ka au ja väärikus!

Integratsioonid on kogu maailmas ja alati läbi kukkunud – ei ole ükski migrant kunagi huvitatud muutumisest kellekski teiseks. Eestis üritavad president Kaljulaid, lillelaps Sildna ja teised põrunud sallivuslased neegrist eestlast vorpida, aga too õpib ainult elamisloa pärast ära: estlane jolla on uke ja ea. Ja miks peakski – ta on Aafrika lõviküttide poeg, mitte Kalevi ja Linda järeltulija.

Migrant õpib kohalikud tavad ja keele ära vaid kahel põhjusel – tal on seda lihtsalt igapäevaelus läbilöömiseks vaja, või siis on tõesti üks väike seltskond inimesi, kes satuvad kohalikust kultuurist vaimustusse.

Eesti integratsioonipoliitika on aastaid ja algusest peale olnud sõelaga vee kandmine. Suurima migrandigrupi ehk venelastega me pisut sõbrustame, suuremalt osalt talume üksteist või oleme ükskõiksed, ja päris kõvasti vihkame. Põrgusse see poliitkorrektsus – eestlastel pole mingit põhjust venelastesse hästi suhtuda, sest nagu ütleb üks vana ilmateade, idast pole kunagi midagi head tulnud.

Mida on vene kogukond Eestis eestlaste kogukonnale andnud, ja siin ei mõtle me sisutühja kaljulaidilikku väidet, et nad olla loonud ühiskonnale mingeid väärtusi? Suurem osa neist käitub meie maal suurvenelikult ülbelt, nõudlikult ja peremehelikult – katsugu vaid keegi Venemaal nii käituda, venelane paneb ta raudselt paika! Meil aga on Rataste ja Kaljulaidide õhutusel täiesti omaks võetud liberaalne alistuvus, mille üle tugevad rahvad vaid naeravad ja lömitajale jalaga virutavad.

Lõimumine Eesti moodi on tegelikult venelaste sunniviisiline eestistamine; kui see ei tööta, läheb lahti jutt kellegi õhutatavast segregatsioonist; täiesti pilgu alt on väljas ainus toimiv asi – migratsiooni tuleb piirata või nulli viia, eriti juba suurte kogukondade puhul, nagu meil slaavlased, nende naasmist kodumaale tuleb kõigiti soodustada, siiajääjatele tuleb aga selgeks teha üks – te olete siin maal sissetulijad, seetõttu austage kohalikku rahvast, keelt ja kultuuri, ja me tasume teile samaga. Venelased Eestis pole seda teinud! Yana Toomi sugused suurvenelased ajavad siin ja Euroopas lausa šovinistlik – marurahvuslikku agendat! Ratas ja reeturitest ettevõtjad aga veavad aina uusi võõraid juurde!

Eesti migratsioonipoliitika näruseim osa on selle kõrvale heitmine, et Eestis on juba massiimmigratsiooni alla uppunud maa. See mõiste ei tähenda mitte ainult üle Vahemere tormavaid neegreid, vaid juba okupatsiooni ajal siia kokku veetud venelasi. Üheski Euroopa riigis pole nii suurt kogukonda immigrante kui on Eestis ja Lätis – ka mitte võõraid täis Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal. Seda ei üritatagi Läänele selgitada, kui meile neegreid ja araablasi topitakse!

Me pole veel grammigi lahti saanud eelmisest massiimmigratsiooni ajast, mille tipphetk langes samale ajale kui sakslased hakkasid tööjõuna türklasi sisse vedama – ometigi tunnistavad sakslased, kellel oli selleks mingisugunegi ühiskondlik kokkulepe olemas, et need on sisserändaja taustaga Saksa kodanikud. Eestis on nad Kaljulaidi ja Ratase “meie inimesed”, isegi siis, kui nad on lojaalsed oma tegelikult kodumaale.

Keegi ei taha enam märgata, et Lasnamäe on endiselt kui paise paesel pinnal; keegi ei märka eestlaste ängi, kui okupandihingega ebalojaalsed korraldavad kaunil maipäeval Aljoša juures surmapolgu sabati, et näidata, kes on peremees; keegi ei hooli sellest, et eestlase hing karjub, kui Ratase-Terrase kaplanid viivad küüditaja jalamile lepituspärja sildiga “Eesti rahvalt!”

Kui Eestis poleks olnud okupatsiooni ja venelaste sissevedu, oleks Eestis ilmselt ka süürlastest kvoodipagulastesse leebemalt suhtutud – mis see mõne tuhande aitamine ära ei ole! Aga olukorras, kus 300 000 NLiidu migranti juba kaela peal istuvad, on iga neeger ja moslem juba täiendav koorem, mis maadligi surub. Ja et massiimmigratsioon töötab ka Läänest aktiivselt, näitas aasta lõpus avaldatud uuring, mille järgi ainult Nigeeria kodanikke elab Eestis 600 (!), kusjuures aastaga tuli neid juurde 165 ehk 38%!

Veel 1990. aastatel räägiti Eestis põlisrahvaste deklaratsioonist ja õigustest; rahvusvahelistest konventsioonidest, mis keelavad okupantidel annekteeritud alade rahvastikku koosseisu muuta; esindamata rahvastest ja nende väljasuremisest – nüüd ei kuule Eestis enam midagi sellist. Ja see on mõistetav – Kadrioru ja Stenbocki isandad Macron, Merkel, Juncker, Timmermans, Verhofstadt, Soros ja paljud teised räägivad ju rahvusriikide kägistamisest!

Aga tegelikult on ju kuulda-näha ka hüsteerilist vihakisa, paanilist ähvardamist, alatuid nurgataguseid hoope, vurinat kõhus enne pükste täitumist ja paljut muud hirmule viitavat – sest on ju olemas EKRE ja ka Euroopa kaikub rahvuslaste sõjahüüust. Pole mõtet hoiduda militaarsetest väljenditest – kui rahvuslased peaksid alla jääma, ega meile siis vasakliberaalide poolt halastata. Sõda on algamas, seda tõestasid nii Kuklalasu-Indrek, lapsevankrirünnak kui ka paljud muud vägivallaaktid – aga meie kaitseme end!