03.05.2026
Tahaks elada Eestis ja tunda ennast eestlasena. See ei tohiks olla liiga suur soov omaenda riigis. Aga üha rohkem tekib tunne, et see lihtne soov on muutumas keeruliseks.
Kas ei võiks juba teiste riikide sümboolika linnapildist eemaldada? See on läinud üle käte. Jah, ma saan aru – on sõda, me toetame Ukrainat, aitame, annetame. See on inimlik ja vajalik. Kuid kus on piir? Kus jookseb see joon, kus solidaarsus ei hakka enam tasapisi asendama meie enda identiteeti?
Andke palun tagasi meie linnaruum. See ei ole lihtsalt emotsioon, vaid järjest selgemaks muutuv reaalsus. Inimesed tunnetavad, et midagi on nihkes. On ära võetud töökohad, riigikassast toetusrahad, lasteaia kohad – või vähemalt tekib selline tunne, mis on sama ohtlik kui fakt ise. Usaldus mureneb.
Linnapilti on tekkinud nii palju vene keelt, et kohati tekib küsimus – kus me oleme? Tallinnas? Eestis? Või kusagil vahepealses ruumis, kus oma keel ja oma nägu hakkavad hajuma? See ei ole viha, see on küsimus identiteedist.
Ja siis sümboolika. Kui palju on täna linnapildis sini-must-valget? Kui palju on Eesti lippu võrreldes teiste riikide omadega? Kui me hakkaks iga sõja puhul maailmas tooma tänavatele vastava riigi sümboolikat, kas siis üldse jääks ruumi meie enda jaoks?
See ei ole üleskutse mitte aidata. See ei ole üleskutse sulgeda silmi maailma ees. Vastupidi – aidata tuleb. Aga aidata saab ka nii, et me ei kaota iseennast. Sest kui kaob oma riigi tunnetus, oma ruum, oma sümbolid, siis kaob lõpuks ka see, mida me üldse kaitseme.
On paradoksaalne, et samal ajal kui me vaidleme tuliselt selle üle, kes ja kuidas sobib Eesti Vabariigi presidendiks, jääb märkamata palju suurem küsimus – milline on Eesti ise? Milline on meie avalik ruum? Kas see peegeldab meid või kedagi teist?
Mure ei ole abstraktne. See on igapäevane. See on tänaval, vaateakendel, plakatitel, keeles, mis kõlab ümberringi. See on tunne, et oma kodu hakkab vaikselt võõraks muutuma.
Ja see ei ole enam normaalne.
Rainis Lipstok