21.10.2019
Kersti Kaljulaid.
Eestil on juba ülimalt negatiivne kogemus sellega, kuidas 9. mail asetatakse sinimustvalge pärg linditekstiga “Eesti rahvalt” pronkssõduri jalamile – nüüd kavandab euroametnikust riigipea väidetavalt uut reetmist.
Nimelt kirjutab sovjetitaustaga ajakirjanik Toomas Sildam ERR-is: “Järgmise aasta 9. mail seisab Kaljulaid tõenäoliselt Punasel väljakul, kui Venemaa tähistab Teise maailmasõja teda vahetult puudutanud osa lõppemise 75. aastapäeva. Ja edasi pole välistatud, et president Putin lendab juunis 2020 Tartusse, soome-ugri rahvaste maailmakongressile, igatahes sellise kutse president Kaljulaid talle hiljuti saatis.”
Kuigi loos seisab sõna “tõenäoliselt”, on vaja juba praegu teada saada – kas president Kaljulaid kavatseb minna austust avaldama selle armee “vabastusmissioonile”, kes võttis Teise maailmasõja eel algse baasilepingu ja hilisema riigipöördega Eestilt iseseisvuse, okupeeris meid uuesti 1944. aastal ning lõpetas sõja Ida-Euroopa annekteerimise ja sakslannade massivägistamisega?
Osavõtt 9. mai jõudemonstratsioonist on asi, millest on alati hoidunud need riigipead ja valitsusjuhid, kes suhtuvad Venemaa tegevusse kriitiliselt, ja sellest on osa võtnud need, kes tahavad Venemaaga sidemeid, hoolimata sellest, et too pidevalt ja järjekindlalt sigatseb.
Kui president Kaljulaid ronib koos Putiniga mausoleumi poodiumile, siis tuleb too kindlasti ka Tartusse, aga mida tegema? Irvitama soomeugrilaste üle, kelle üks aktiviste, udmurt Albert Razin alles põletas enda protestiks oma rahva allasurumisele?
Venemaaga suhtlemiseks on kaks võimalust – üks on reeturlik ja omakasupüüdlik, nagu teeb Saksamaa Nord Streami kaudu, ja teine on selline, kus riigid võtavad kohustuse teineteist vastastikku austada ja tunnistada rahvusvahelist õigust. Kui Kaljulaid sõidab 9. mail Moskvasse, siis läheb ta esimest teed.