17.08.2022
Paras ühendus – lapsi eitavad kliimaaktivistid ja elutud homoseksualistid üheskoos.
On üks populaarne ütlus “Peatage Maa, ma tahan maha minna!”, kuid kunagi pole sellele vastatud “Head teed minna!” Aga võiks.
Ajakirjanik Andres Raid kirjutab Iisraeli päritolu Yuval Noah Hararist, kes väidab, et maailm ei vaja tänu tehnilistele edusammudele enam suurt enamust praegusest elanikkonnast. Huvitav, et just sarnaste seisukohtade eest saadeti gaasiahjude operaatorid Nürnbergi kohtusaalist otse silmusesse.
Aga imestada pole midagi, sellised seisukohad on tavalised juba ka vasakpoolsetele, liberaalidele ja mürkrohelistele, taoliste veendumuste tagajärg on ju ka eluvaenuliku homoseksuaalsuse ja abordiõiguse mõõdutundetu ülistamine – ainult konservatiivid, kes kaitsevad veel sündimata lapsi abordiemandate eest, mõtlevad veel elu säilitamisele.
Populaarses sarjas “Esimesed sada” (“The 100”) on moment, kus tuumasõjas saastatud Maalt kosmosejaama põgenenud “taevarahval” tuleb ressursside puuduse ja laeva lagunemise tõttu hakata oma kogukonda vähendama, kuni lahendused leitakse. Kantslerid paluvad inimestel ennast üldise hüve nimel ohverdada ja nood teevadki seda – näiteks üks isa oma haige tütre nimel. Üleskutse tegijad ise muidugi eneseohverdajate sekka ei lähe ja vaid loetud tunnid hiljem saadakse teada, et ohverdus oli asjatu, Maa on elamiskõlbulik.
Moraalselt ja eetiliselt oleks õige, et igaüks, kes algatab sellised Harari-jutud inimkonna vähendamisest, peaks kohe deklareerima ka seda, et tema on valmis olema esimene, kes mistahes võimaluse kaudu taandub olematusesse. Esimesena avatakse uks kosmilisse tühjusesse seega Klaus Schwabile ja Yuval Noah Hararile.
Moraalseid ülestunnistusi tuleks teha paljudel. Arvukad noored “keskkonnateadlikud”, kuid mürkrohelised naised levitavad üleskutseid loobuda sünnitamisest, sest näiteks lapsemähkmed olevat üks keskkonda saastavamaid leiutisi. Hästi, loobuge lastest, aga arvestage siis ka üksildase vanurieluga riiklikus hooldekodus, sest teie endi tarbimist eitav ideoloogia ei luba ju ka rikastumist, mis võimaldaks elupäevad oma kodus hooldajaga lõpetada.
Needsamad laste-eitajad võiks ju teha ka hukkamõistva avalduse omaenda vanematele – mis teil ometi peas oli, et meid sellisesse hirmsasse kohta koos kaheksa miljardi teisega keskkonda saastama tõite, teinuks ometi abordi!
Aborditeema haakub selle kontekstiga hästi. Ka karmimad abordiseadused lubavad seda protseduuri meditsiinilistel põhjustel või ka siis, kui naist on eelnevalt vägistatud, seega on abordiõiguse prioriteediks siiski tavaliste naiste õigus otsustada, kas nad tahavad “tööõnnetusest” tekkinud soovimatut rasedust katkestada või mitte.
Päris suur osa rasestumistest, lõpevad need siis sünnituse või abordiga, pole ette planeeritud. Seega peab iga abordiõiguslane tunnistama, et ka tema emal oli temaga seoses võimalus otsustada, et seda last ta ilmale ei too. Sellele võiks mõelda iga naine, kes võtab kätte plakati tekstiga “Minu keha, minu otsus”. Võib-olla tuleks hoopis ema tänada, et ta abordiõigust ei kasutanud?
Kui USA Ülemkohus tühistas üleriigilise abordiõiguse ja jättis selle osariikide otsustada, tulid paljud naised tänavatele, paljudel kaasas ka lapseohtu tütred abordiõigust nõudvate plakatitega. Tekkis päris kurbnaljakas olukord – kui ema nõuab endale abordiõigust, siis ikka selleks, et ka ise seda vajadusel kasutada, seega on temaga kaasas olev laps fifty-fifty sellest pääsenud.
Kõik need olukorrad ongi tragikoomilised – inimesed, kes on saanud õiguse ilma sündida, tahavad teisi sellest ilma jätta, aga ise Maa päästmise nimel kaljuservalt alla astuda ka ei soovi, seda tehku keegi teine.
Uued Uudised