30.09.2023
(:) kivisildnik
Kunagi kirjutasin juba sellise pealkirjaga loo, põhjuseks oli liberaalkommunistide kõrvulukustav ulumine teemal, kui tore on ikka meie naispeaminister ja naispresident ja ikka naine ja nii kvaliteetne ja hea võtta jne. Naisevalu oli vasakseltskonnas suur. Jäin eriarvamusele ja olen eriarvamusel siiamaani. Ei ole tore, on lehtmed, kajakallased ja kaljulaidid. Ja mida nad teevad?
Põhimõtteliselt häbistavad iseennast, X kromosoomi ja Eesti Vabariiki. Kes paneb tuuri Ukraina sõjahädaliste raha, kes ajab Venemaaga äri, üks plekikuhilatega, teine gaasilademetega. Jälk. Pereäri terroristliku riigiga. Kõik need nn moraalsed majakad, sõjaprintsessid ja robotseksualistid, progressi maamärgid, elupäästjad ja iidolid, aasta inimesed ja aasta liberaalid nagu ka erutunud kaanetüdrukud on tülgastav seltskond ja ma rõhutan – nad on naised ja jäävad selleks.
Ma ei hakka sama lugu uuesti kirjutama, ma ei hakka hooplema oma erilise läbinägelikkuse, analüüsivõime, ilmeksimatuse ja prohvetlike saavutustega. Naisjuhid on nuhtlus, sest nad on alati olnud nuhtlus. Aleksandra Kollontai oli nuhtlus, Margaret Thatcher oli nuhtlus, hullem kui Elsa Gretškina ja millegipärast tuli Jeanne d’Arc tuleriidal ära põletada, ei tea miks?
Mul ei ole midagi selle vastu, et kõrgele ametipostile pannakse või valitakse naine, kui oleks mõni normaalne naine, palun väga. Sõber Lauri kirjutas FB-s va Kaja Kallase Euroopa aasta liberaaliks valimise järel, et sarimõrvari empaatiaga jõuab kaugele. Rääkige veel naispoliitikute erilistest väärtustest, uuest kvaliteedist, mille nad endaga kaasa toovad ja halisega allasurutud naiste meeletust potentsiaalist.
Nii on, potentsiaal ongi üüratu, patriarhide poolt alla surutud naised pääsesid püünele ja tegid lühikese ajaga seda, millega väga harva saavad hakkama ka kõige alatumad ja roojasemad patriarhid-korruptandid. Mis muud kui feminismi plaat uuesti peale ja unustame naisõigusluse kommunistlikud ja okultistlikud juurde, millest on kirjutatud hunnik silmiavavaid raamatuid nt “Occult Feminism: The Secret History of Women’s Liberation”, autoriks Rachel Wilson.
Mida teha? Jälgida huviga teiste käibelolevate naispoliitikute tegemisi, täpsustan, vasakliberaalsete naispoliitikute tegemisi, sest kohutavad jamad, rahvusvahelised skandaalid ja öökimaajavad ämbrid on läbivalt globaal-liberaalne panus. Üks paljudest, feminism, homoseksualism, multikulturalism ja kliimakommunism on ilmselgelt tulipunane julgeolekuoht.
Kõik, mis lammutab meie kultuuri, nõrgendab meie rahvuskeha, lammutab meie rahvusriiki ja meie väärtussüsteemi, on julgeolekuoht.
Kui vaadata lombi taguseid emasdemokraate, feministe ja neegerõiguslasi, siis tuleb tõdeda, et meie naiskommunistid pole oma potentsiaali veel kümnendiku osaski suutnud välja mängida. See, mida me lehtmete-kallaste teljel näeme toimuvat, on õied – viljad alles tulevad. Tulevad kõrvitsad, arbuusid ja melonid, hautakse välja dinosaurused.
Kui feministliku poliitika esimene laine on selline solk, siis võite ette kujutada, milline on seitsmes või üheksas laine. Ja see tuleb, kommunistid ei piirdu kunagi seitsmenda lainega. Õnneks variseb nende inimvaenulik süsteem 41. laine järel kokku, Põhja-Korea ja Kuuba ehk välja arvatud.
Eelnevas ei tohiks olla midagi uut ega üllatavat, see on käibepsühholoogia, ei hakka ühelegi teadustööle viitama. Naised on ikka naised, mitte mehed ja kes ei tea, mis on naine, seda ei aita ka teadusuuringud ega tabelid. Miks ma aga jälle naispoliitikute teema üles võtan, mitte ainult selle pärast, et vastikud faktid toetavad mu hüpoteesi. On veel üks häiriv aspekt.
Ma nimetan seda naisjoodiku sündroomiks. Alkoholism on alati jube pilt, aga näha pargipingi kõrval siniseks joonud näoga ja ennast täis teinud hambutut naiskodanikku on ikkagi ääretult kurb. See jõledus ei sobi naistele, öelgu feminismi dogma mida iganes, see on kohutav, see on nii valus, et nutt tuleb peale.
Naispoliitikud lähevad sellesse ritta. Täpsustuseks nii palju, et olen ise vana politseiniku käest kuulnud, et meesjoodiku võib asetada riskivabalt ametiauto tagaistmele, naisjoodik tuleb aga ilmtingimata pakkida koormakattesse ja toppida pagasnikusse – ära reostab kogu olemise. Meie poliitika on emotsionaalsete naiste poolt saavutanud seninägematu roojasuse taseme.
Võin selle reostuse tekkimise mehhanismi selgitada. Liberaaldemokraatia viljastavates tingimustes tõusevad nii firmade kui ka riikide etteotsa psühhopaadid, see on see eelpoolmainitud sarimõrvari empaatia. Psühhopaati telekast vaadata on halb, naispsühhopaat on aga oma visuaalselt mõjust sarnane läbivettinud naisjoodikuga. No ei ole ilus. No ei sobi.
Nii on. Mina feministidega vaidlema ei hakka, kui neile meeldivad naisjoodikud ja -psühhopaadid, jään arvamusele, võidelge naisjoodikute ja -psühhopaatide õiguste eest, kui paremat teha ei ole. Minu arust on tegemist kahjurluse ja totrusega.
Puud tuntakse viljast, feminismi viljad on lehtmed ja kajakallased, tagajärjeks vaesus, lollus ja sõjahüsteeria. See tootegrupp ei meeldi mulle, tahan inimese moodi elada.
Kui mina oleks mõne sellise naispsühhopaadi kuskile valinud või määranud, siis ma vabandasin avalikult ning üritaksin võimalusel tehtud kahju heastada. Midagi taolist pole mu vanad silmad veel näinud, aga feministide geniaalsel juhtimisel läheb elu ainult halvemaks ja kui käes on täielik katastroof, eks siis paistab. Tulen selle vabandamise ettepanekuga uuesti avalikkuse ette.
Ei pea telekast viltuseid päikeseprillidega lõustu vaatama, loodus on igal pool. Hesse ütles, et taevast näeb kõikjal, ka linnas, tuleb lihtsalt üles vaadata. Pangem telekas kinni ja vaadakem rändavaid pilvi. Ilm on soe, võib jalutada või niisama värsket õhku hingata, feispuki kohustust veel ei ole. Ühesõnaga tunne rõõmu klassikast, loodus on jumala tüvitekst ja vali Sven Sildnik riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnus 30.09.2023