Koputamiseni, seltsimehed!

Teadlased ütlevad paljude fataalse mõjuga tulevikukuulutuste kohta: küsimus ei ole kas, vaid millal see juhtub. Nüüd on see siis käes – avalik üleskutse pealekaebamiseks.

Üleskutse millelegi, mis ausa, vabadust väärtustava inimese silmis on kujuteldavaist üks jäledamaid; inkvisiitoritele üles anda ning represseerida inimene, kelle maailmavaade ja väärtushinnangud ei ühti sinu omadega. Kirjeldamatult madal, Orwelli hoiatuse sarnane oomen haigest ühiskonnast, mille realiseerumist 21. sajandi Euroopas poleks paarikümne aasta eest vabaduse ja riigi taastanud eestlane näinud ka oma kõige perverssemates fantaasiates.

Salamisi, „vabaduste piiride laienemise“ kattevarjus, seisame Eestis 2017. aasta jõulude eel silmitsi varjamatu totalitarismi-ihalusega. Loodetavasti põrgupiinu nautivad seltsimehed Beria ja Stalin lööksid parteigenosse Mülleri ja suure praktiku Pol Pothi’ga vaimustusest käsi kokku, tõdedes, et nende õpetus on osutunud elujõuliseks, kordudes küll uutes nüanssides, kuid põhiolemuselt identsena, ikka soovist ühiskonda puhastada ning uusi „väärtusi“ kinnistada. Tõsi, Natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus oli koputamine pisut vaevanõudvam ettevõtmine. Gestaposse või NKVD-sse tuli kohale minna või ülesandmiskiri vähemasti postkasti viia, selle aja jooksul võis inimeses tärgata südametunnistuse jäänustest ammukadunud autunne või mõistus selgineda. Asjaajamise kohmakus võis koguni mõne inimelu säästa.

Tänapäeval käib kõik käigupealt, koputamine peab olema lihtne nagu kaardimakse. Maksumaksja rahakotil parasiteeriv isehakanud Inimõiguste Keskus (milline tõemonopolile viitav nimi!) on siin algajale pealekaebajale ulatanud digitaalse abikäe ning 21. sajandi koputajale kinkinud mobiilirakenduse, mille iga tulevane pavlikmorozov võib lahkesti ilmavõrgust oma kaunikujulisse nutitelefoni laadida. Vaimuhaiguse ning hälvete nivoo kipub ühiskonnas aeg-ajalt taluvuse piire kompama ning pealekaebamise juurutamises aktsepteeritud käitumismudelina ei ole ajaloos samuti muidugi miskit enneolematut, ometi tabab inimesi, kelle elus on see kõik kord juba olnud, siinkohal jäine déjà vu.

Omaette kõnekas on aga üleskutset saatev üldine vaikimine. Protesteerivad muidugi need, kes alati, konservatiivse ilmavaatega ja loomuomaseid peresuhteid pooldavad inimesed. Kuid ülejäänud? Kas me oleme kuulnud hukkamõistu peaministri suust? Kas tõusis inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsele Riigikogu in corpore? Justiitsminister, prokuratuur, politsei – haudvaikus. Kas selle teemaga on hakanud tegelema ERR, kirjutanud juhtkirja Postimees? Ei.

Vähe sellest, juba uuest aastast on maksuametnikud tänulikud iga tööautot isiklikeks sõitudeks kasutava kodaniku ülesandmise eest. Juba jaanuaris 2018 anname sujuvalt ja rõõmsalt üles naabri või töökaaslase, seltsimehed koputajad! Meid julgustab seekord riigiamet, teisisõnu Eesti Vabariik, mitte marginaalne, veidrate seksuaalkihudega sõjakas ja sallimatu kildkond. Ülesandmisele kutsub meie riik, mitte ENSV.

Ehk olemegi kellegi hoolikal mahitusel teel totalitarismi ja hirmuõhkkonda ning nõustuv vaikimine ei ole tingitud ignorantsusest ja/või rumalusest, vaid taotluslik ja osa pikaajalisest plaanist? Juhuks, kui asjade seis selline, soovitus „Ühtse Venemaaga“ hellalt koostöölepingut hoidvale peaministrierakonnale: Tallinnas V. I. Lenini nimelist kultuuri- ja spordipaleed reanimeerides tasub tulevikkuvaatavalt silmas pidada multifunktsionaalsust ning võimalikke uusi esilekerkivaid vajadusi. Täna õhus olevate suundumuste süvenedes ei saa välistada, et terendaval uuel Eestil võib tekkida tarve seal isoleerida ja üle kuulata klassivaenlasi, konservatiive, traditsioonilist perekonda loomuomaseks pidavaid, vene keelt mitterääkivaid kodanikke, kristlasi, põllumehi, rahvus- ja õigusriigi järele õhkavaid või moodsaid „euroopalikke väärtusi“ mittemõistvaid tagurlasi. Seda ei pruugi juhtuda, kuid tark on sihti seada.

Koputamiseni, seltsimehed!

Foto: AP

LOE LISAKS:
EKRE taunib pealekaebamismentaliteedi riiklikku soodustamist