Kuhu kulud lendavad?

Suvi 2021. Uhh, milline leitsak, täitsa troopika. Sellise palavusega ei taha kohe kuidagi midagi teha ja hakkad vaikselt aduma, miks need pagana lõunaeurooplased nii laisad tunduvad. Jälgisin mõtlikult maja ees askeldavat tuviparve ja tundus, et neile justkui see kuumus sobis või oli saiapuru, mille naabrinaine maha oli puistanud väärt leitsakut taluma.

Äkitselt potsatas tuvide keskele sellesama naabrinaise tublisti ülekaaluline kassivolask ja tuviparv ehmatas tiibade plaginal lendu. Kiisu vaatas juhmi näoga neile järele, nagu pensionär vabaturu elektriarvet, kuidas kulud lendu panid. Ilmselt samuti kuumusest vaevatuna ei teinud kass katsetki lindudele järgi karata ja lonkis saba laisalt järgi lohistades puu varju.

Jälgides kõrgusesse tõusvaid linde, turgatas äkki pähe, kuidas minu kadunud vanaema, põline linlane, neid linde kuludeks kutsus. Nii need kulud siis aina kõrgemale kerkisid ja see omakorda tõi silme ette meie igapäevaste kulude lennuka mineku…

Võta siis nüüd kinni, kas kulud ongi mõeldud nii lennukad olema tuvidega seotud rahvapärase nimetuse tõttu ja nende kontrolli all hoidmine justkui kurjavaimu taltsutamine, mis isegi muinasjuttudes hästi ei taha õnnestuda või on lihtsalt tegemist vana ütlusega: tahtsime hästi, aga välja tuli nagu alati!

Eks nende lendavate kuludega on nagu hoogsate loosungitega: alguses on kõik ilus ja püsib paigal ning siis läheb lendu ja s….b pähe. Katsu siis öelda, et nii polnud mõeldud ja et tegelikult kulud ikka püsivad ka kontrolli all, kuigi pintsakuõlg on kahtlaselt määrdunud ja kes neid kulusid kontrollib või mis võtmes, on teadmata. Kontrollimine on ju ka justkui tabuks muutunud pärast Snowden’i avaldust, et mu naise meiliga saadetud poe ostunimekiri on kaugel ameerikamaal kange kontrolli läbi teinud. Hea et Hinnapommi kaupluseketti enam pole – mõelda vaid, kui naine oleks käskinud sinna minna – jube mõeldagi, millise terroristi märgi oleksin võinud külge saada! Kulude lend on selle kõrval nohu. Õudsest mõttest hakkas palavuselegi vaatamata jahe. Peaks naisel neti laskma igaks juhuks välja võtta, mine tea veel mida kirjutab.

Aga noh, kui ikka kulude juurde tagasi tulla, siis kuludega pidi selline imelik värk olema, et neid saab õpetada koju tagasi lendama – tuvipost ju ajaloost tuttav asi. Ei maksa segi ajada tigupostiga, mida meil aeg-ajalt ametiasutused harrastavad. Esimene oli mõeldud algselt info kiiremaks edastamiseks, teine on täna selle tõhusaks pidurdamiseks. Ametiasutustega asjaajamisega kursis olijatele ilmselt ei pea üle seletama. Aga minu mõte oli ikkagi see, et kuidas neid kulusid madalalt lendama õpetada või mis veel parem koju tagasi tulema. Hirmuvärinaga mõtled külmale ja pimedale ajale, kui Eesti Energia või kes iganes oma karvase käe sügavale su tasku ajab, nii, et isegi pisikest sõrme sinna pista ei saa. Ja kui lõpuks mahubki käsi taskusse, siis võid tasku voodri pahupidi pöörata, aga vaevalt sealt midagi leiad. Kohe tuleb meelde pilt, kuidas kulud kättesaamatus kõrguses lendavad.

Soomlastel oli laul „Lenda Juri Gagarin, lenda“… Põrgut, las lendab, aga vaat kulud võiksid tegelikult antud kontekstis nagu naabrimees vahel peale palgapäeva, hoopis roomata, ja võimalikult maadligi.

Kodukuludega on veel see häda, et kui lendavate kulude vastu saab hädapärast naabri kassi pruukida – see volask on paari vorstilõiguga äraostetav -, siis nende teiste kodukulude ülesmineku vastu ei aita ussi- ega püssirohi. Viimane ehk isegi aitaks, aga on demokraatlikus riigis ebaseaduslik variant. Metsikus läänes võidi püssiga vehkida ja nii mõnigi olmeprobleem sai kirstumeistri juures vaikse lõpu. Aga meie räägime ju kuludest või hoopis kuludest, palk või palk… Pöörates nüüd väga ägedalt ja moodsalt rohelisse (ma ei pea silmas põõsasse põrutamist, vaid selle rootsi kliimaennustajast tütarlapse roheunistuse täitmist), on oht, et kulud lähevad veelgi kõrgemale.

Tänasel talvel võime tõdeda, et tegelikkus ületas ka kõige hullemad ettekujutused.

Mis seal ikka, elagu head loosungid, millega meie valitsus meid lohutab ja mis veel pikalt peale nende väljamõtlemist meid erutavad ja mis tegeliku olukorraga mitte kuidagi ei taha haakuda. Lõppkokkuvõtteks, nagu sõber ütleb, hea sõnumi treimine on täppistöö, nagu puuhobusele p… augu puurimine.

Raivo Kokser