11.08.2018
Pätsi retrotramm Kadriorus
Käisin Viinistu katlamajas vaatamas stuudio R.A.A.M. suvelavastust “Kostja ja hiiglane”, milles käsitletakse presidendi Konstantin Pätsi elu lõpuperioodi, eelkõige aga hetki, mil tema kätes oli Eesti saatus.
Käsikirja autoriks oli Mart Kivastik ja lavastajaks venelane Aleksandr Ogarev. Käisin etendust vaatamas ajal, mil selle mängimine oli jõudnud poole peale ehk viiendal korral. Esimeste päevadega on olnud näidendi vaatajaid väga palju, hoolimata krõbedast piletihinnast, milleks kolmkümmend eurot.
Päev enne esietendust, mil näitlejad tegid peaproovi, said kohalikud inimesed juba lavastuse ära näha ning esietendust käis vaatamas ka Vabariigi Presidendi Kantselei koos ministritega. Lavastuse esistseeni läbivaks küsimuseks oli, et miks tahtvat nemad kui näitlejad vana teemat üles kaevata – tekkis kahe erineva inimese vaidlus, üks oli Pätsi toetaja ning teine Artur Sirgu pooldaja.
Teises stseenis jagas lavastaja juba näitlejatele rollid, kes keda mängib – säärane rollist välja tulek, kus lavastaja suhtles näitlejatega nagu proovis, kordus veel oma kolm korda. Nõnda oli üks stseen lavastuse esimeses pooles selline, kus ei saanud nimetamata jätta EKRE ja Sotsiaaldemokraatide vastasseisu – käidi välja hüpotees, et Päts oli vabariiki luues tänapäeva ekrelase moodi, aga võttis hiljem üle sotsiaaldemokraatlikud vaated. Lavastuse esimeses pooles õigustas Päts riigipööret ja vabadussõjalaste vangistamist – nendega ei olevat juhtunud ju midagi. Saidki vanglas natuke järgi mõelda ning see mis juhtus Artur Sirguga 1937. aasta 2. augustil, oli ju ka lihtsalt õnnetus – nõnda mängiti läbi ka Sirgu kukkumine hotelli rõdult, mida näidati hüppamisena. Lavastuse esimeses pooles õigustas Konstantin Päts ennast sellega, et ta tegutses Rooma õiguse alusel. Vana-Rooma riigi õigus sai teatavasti alguse seaduste koguga “Kaheteistkümne tahvli seadused” (umbes 449 eKr) ning lõppes seaduste koguga “Corpus iuris civilis” (aastal 529 pKr). Rooma õiguse põhimõtetele rajanes ka Eestis varem kehtinud Balti eraseadustik. Välja oli toodud seegi, et Päts oli õigeusklik ning jälgis alati 10-t käsku– ometi alistus ta 1939. aastal revolutsioonilistele jõududele. Lavastuse üheks läbivaks teemaks oligi Kostja võitlus hiiglasega. Ühe versiooni kohaselt oli Konstantin Päts vastseks hiiglane Nõukogude Liit. Ühes teises stseenis oli aga katlamaja seinale manatud suurt Pätsu hiigelvari ning tema vastas väike president Päts. Väga võimalik, et see oli ka Pätsu enda must südametunnistus, mis teda hiiglasena rõhus ja palju enamgi kui NL.
Stseen, kus teenija Juuli oli lava ühes otsas ja Päts lava teises otsas kõneles mulle poliitikust, kes on oma rahvast võõrdunud. Ehk oligi ta üks väike Kostja suurte hiiglaste vastu, väike inimene, kes oma egotsentrilisuses valitses riiki autoritaarselt. Seda võis ka lavastusest endast välja lugeda, kui võtta arvesse et nii Kindral Laidoner kui ka sotsiaaldemokraatide juht August Rei oli mängust välja jäetud ja kogu etendus üles ehitatud ühe mehe keskseks.
Lavastuse teine pool keskendus juba baaside lepingule. Eesti valitsus, mida juhtis Päts ainuisiklikkusest, oli pandud fakti ette – kas kuulutada välja sõjaväeline mobilisatsioon või võtta vastu Nõukogude Liidu poolt pakutav pakt? Mulle tundus, et siinkohal võis Pätsi mõttekäik olla selline: võtame vastu NL pakutava pakt, viidame aega seni kuni Saksamaa NL ründab ja eks siis vaatame, kelle omale uueks isandaks saame. Siin paistab väga hästi välja ka igipõline eestlase orjamentaliteet. Lõpuks esitas üks NL ametnik Pätsile uue nõudmise – tuli moodustada uus valitsus, mida asus juhtima Pärnust pärit poolpunane reeturist kirjatsura Johannes Vares Barbarus. Barbaruse valitsusse kuulusid isehakanud võimumehed – pea kõik nendest kuritegeliku valitsuse liikmetest olid kahtlase minevikuga. See kõik viidi läbi olukorras, kus rahval polnud enam mingitki kaasarääkimise võimalust.
Mitu korda lavastuse jooksul kummitas Pätsi Artur Sirgu vaim – näitleja, kes kandis verist särki, jalutas viimast korda Pätsi ümber ajal, mil Päts tunnistas, et ta oli Eesti rahva reetnud. Sama Artur Sirgu vaim ütles Pätsile, et tal on veel üks võimalus – end maha lasta. Miks aga Konstantin Päts end maha ei lasknud? Usun, et psühholoogid seletaksid seda sellega, et Päts põdes nartsisslikku isiksushäiret, mille tõttu ta kartis surma minna. Pigem eelistas ta elada häbiväärses ja alandavas vangistuses. Hilisemas elus, kui ta viibis Siberis, diagnoositi tal juba vaimuhaigus. Mina igatahes arvan, et kui Päts oleks otsustanud minna vabasurma, siis vaataksime teda ka praegu natuke teistmoodi.
Lavastuse „Kostja ja hiiglane“ eesmärk polnud ilmselt näidata vaatajale ajaloolist tõde, vaid selle ajaloolise tõe peaks iga vaataja ise enda jaoks üles leidma. Senini on lavastuse kohta käinud tagasihoidlikud ja pisut kahtlevad kommentaarid – inimesed ei oska päris selget seisukohta võtta. Lavastuse viimase stseeni ja publiku aplausi vahele jäi vaid paar sekundit. Oleksin oodanud rohkem vaikust, enne kui aplaus kõlab, see oleks andnud tunnistust sellest, et teema sügavus jõudis inimestele rohkem kohale – samas on see pelgalt minu arvamus.
Usun, et Eesti inimene on selle sünge ajakäsitlusega jõudmas siiski esimese etapi lõppu – leida nii aus ja objektiivne tõde kui see veel võimalik on. Konstantin Päts on ammu surnud, tema säilmed puhkavad Eesti mullas ning ta suutis endale isegi ühe ausamba rajada. Ma ei arva et peaksime selle teisaldama, kuid kas rajada uut ja uhkemat, pigem mitte! Teine etapp on parandus – rehabiliteerida vabadusvõitlejad, taastada demokraatlikud mehhanismid ning panna vaim valitsema võimu üle. Miks mitte panna püsti ka Artur Sirgu mälestusmärk!
Kenno Põltsam