Roland Tõnisson: palagan on all-linnast ülalinna kolinud ja peab ennast kultuuriks

Roland Tõnisson.

Pühapäeval, 17. veebruaril, toimus Tallinnas Kirjanike majas Eesti Kultuuri Koja korraldatud õhtu esmakordselt Riigikokku pürgijatele teemal “Mida ma muudaksin Eesti kultuurielus ja kuidas mina tulevase riigikogu liikmena seda saavutaksin?“ EKRE esindajateks olid Külli Remsu ja Roland Tõnisson, kellest viimane kirjeldab seal räägitut.

“Kohale olid kutsutud kultuuriinimesteks peetavad peene natuuriga loomeinimesed ja kuna nende ohjamine on võrreldav kasside karjatamisega, siis peab ütlema, et õhtu läbiviijatel ei olnud kerge. „Kodutööks“ antud küsimusteni ei jõutudki, sest peale enesetutvustust esitatud “Mida ma muudaksin Eesti kultuurielus ja kuidas mina tulevase Riigikogu liikmena seda saavutaksin?” ajas osad kultuuriinimesed omavahel tülli nagu antiikmütoloogilise kangelase Kadmose kivid, mis ta heitis draakonihammastest võrsunud sõjameeste sekka, põhjustades nende omavahelise tapluse.

Küsimused olid aga olulised ning soovin hea lugejaga ka jagada oma seisukohti Eesti kultuurist, selle olukorrast ning kunstielu poliitilise reguleerimise vajadusest ja võimalusest.

Olen seisukohal, et ei ole jubedamat kultuurielu kui riiklike regulatsioonidega paikapandut. Selle „parimateks“ näideteks „proletaarne sotsrealism“ nõukogude ajal. Samuti Hiina Rahvavabariigis ja Põhja-Koreas viljeldav revolutsiooniline ballett – tääkide ja kuulipildujatega lavalaudadel lehvivate punalippudega taustal. Sellest ei jää maha Venemaal lavastatud tantsuetendus „Laupäevak“ kus tõepoolest kepsleb laval sukkpükstes Lenin, õlal sõna otseses mõttes täispuhutud palk. Kuna noorematele lugejatele ei pruugi need näited öelda midagi, siis lisan siia veel NO99 kui näite riigileival istunud parasiidist, mille kunstiline tase oli, pehmelt öeldes, äärmiselt küsitav.

Muidugi ma ei ole „kultuurispetsialist“, kes suudaks vaimustuda kuldseks võõbatud kummikutest või mustast täpist valgel lõuendil. Seepärast keskendun pigem lubatult ärajäänud olulistele küsimustele.

Millised on Eesti kultuuri probleemkohad?

Laenan siin vanameistrilt Jüri Arrakult mõttetera: „Varem kuulus kunst ülalinna ja palagan all-linna agulitesse ja kõrtsidesse. Nüüd on palagan vallutanud ülalinna ja pretendeerib kunsti aulisele nimetusele.“ Sellega saab suuresti nõus olla. Arrak räägib kindlasti pigem maalikunstist, ent Eesti kultuurielu on juba kolm aastakümmet pidanud elama dekadentsliku, allakäigul oleva Lääne kultuurimaailma ajupõletikku esilekutsuvate tõmbetuulte käes.

Kultuuriministeerium ning erinevad sihtasutused koos selle toiduahelatest elatuvatest ametnike-funktsionääridega eksisteerivad sageli vaid iseenda jaoks. Sellise arvamuse käisid välja mitmed õhtul osalenud ja sellega võib vaid olla nõus – kultuurile eraldatud rahadest läheb väga suur osa (mõnede arvates ka enamus) funktsionääride palkadeks. Dekadents ja korruptiivne rahastamine – sellega võibki kokku võtta esimese küsimuse.

Millisena näete meie kultuuri aastakümne pärast?

Kahjuks ei kao performance- ja installatsioonipõhine „kunst“ kuhugi. Mina isiklikult ei kipugi neid keelama, sest käsu-keelupõhine kultuurelu on veel jubedam. Parim, mis võib Eesti kultuurielule juhtuda oleks see, et kultuuritootjate tööd ei segataks üleregulatsiooniga, ega sunnitaks kummardama võimureid, sest muidu võid toetusrahadest vaid und näha.

Kuidas tagada meie kultuuri säilivus majandusedu kummardavas keskkonnas? Kus on kultuurivälja piirid?

Kultuurvälja piirid ulatuvad sünnist surmani, meelest keeleni, ning tähestikutundmisest kirjaoskuseni. Juunikuus ilmub üks huvitav teos – leidsin mõni aeg tagasi Kuressaare Nikolai kiriku tornist vihikud, kuhu oli ümberkirjutatud sakslastest sõjavangide kirjad kohalikele inimestele ja need jõuavad raamatuna lugejateni. Kirjad olid pärit 1947.aastast, mil sakslasi rakendati erinevatel ehitusobjektidel Kuressaares ja kolhoosides Sõrves.

Nendes kirjades räägivad oma elust inimesed, kes olid aastaid sõjas ja kirjade kirjutamise ajaks juba 2-4 aastat olnud sõjavangis. Hea lugeja näeb, kuidas oskasid end väljendada täiesti tavalisest üldhariduskoolist läbi käinud inimesed ja kuidas nad üritasid jääda inimesteks ka antud raskes olukorras. Sellisteks oli vorminud neid keskkond, mis kasutas ära olemasoleva „materjali.“

Mitte igaühest ei kasva Inimest, see on tõsi, ent kui üldhariduskoolidesse viiakse sisse miinimumnõuetega rahulolevad programmid ja inimloomust hävitavad õppekavad, siis tapetakse noores hinges ära kõik, mis talle Looja poolt on eluks kaasa antud.

Kultuur ja selle väli, ehk kõik kultuuriga seonduvad ilmingud, peavad aitama kaasa inimese pürgimisele kõrgema, parema, enese täiendamise ja täiustamise poole. Meie aeg aga üritab ideaale alla tõmmata sellesse porri ja räpasusse, milles langenud inimesele nii väga meeldib püherdada.

Kuidas tagada kultuur säilivus majanduselu kummardavas keskkonnas?

Eelkõige võivad kultuurtarbijad valida seda, mis tõstab. Ja sellised „kultuuriüritusi“ nagu „Õlletoober“ või „Õlleralli“ ei pea finantseeritama riigi või omavalitsuse kassast, ega pea neid lisama ka kultuuriürituste kalendrisse.

Millised on Teie vaatenurgast edulood Eesti kultuurivaldkonnas?

Eesti on selles suhtes huvitav maa, et meil on leida kõik, mis mujal maailmas, ainult palju kompaktsemalt ja samas äärmiselt huvitaval moel. Arvo Pärt kui isiksus ja tema looming, Mustoneni-festival, Draamateater ja Theatrum, „Estonia“ Ooperi- ja balletiteater oma headuses, Eesti Kontserdi igapäevane töö on vaid vähesed näited sellest, mida on meie pisikesel rahval maailmale anda. Laulu- ja tantsupeod, kirjanik Indrek Hargla tuntus väljaspool Eestit ja Tallinna tutvustamine maailmale teoste kaudu, Eesti päritolu dirigendid ja muusikud… nimekirja võiks pikalt jätkata.

Samas on meie kultuurloomevõimega inimestega lugu nagu meie meedikutega. Me koolitame inimesi selleks, et nad raviksid ja hariksid inimesi mujal kui Eestis. Kuidas on võinud selline olukord kesta pikki aastaid? Eriti küüniline on kuulda võimuparteilaste suust, et „nad on sellise olukorra pärast mures.“

Väga oluline on antud asjas tähele panna EKRE programmi, mis ütleb, et Eesti riigi poolt koolitatud inimene peab andma viieaastase tööpanuse Eestis. See ei ole sunnismaisusse sundiv, vaid aus tehing inimesega, kelle peale kulutatakse Eest maksumaksja raha. Ja pärast seda – kogu elu on veel ees…

Ja lõpetuseks üsna intrigeeriv: „Kuidas mõista mahekultuursust vaimses keskkonnas?“

Selle küsimusega anti trumbid kätte Elurikkuse Erakonnale, kelle kandidaadile, geoloogiaprofessorile Rein Einastole selle mõiste nimetuse võiks vist patenteeridagi. Einasto tõdeb igati mõistlikult ja “ekrelikult“, et üleilmastumise faas on möödumas ja asemele on tulnud eraldumise ja kogukonnastumise etapp, mis on eelduseks selleks, et kindlustada inimkonna loomulik arenguprotsess.

Professor Einasto viitab igati õigustatult ka Jaan Eilartile, meie hulgast juba lahkuda jõudnud biogeograafile ja kultuuriloolasele, kes on muuhulgas öelnud: „Et saada iseendaks kultuuris, nii nagu ka looduses, on tarvis aega ja omaette olekut. Alles siis saame kogutut jagada rahvaste suhtlemise ja kultuurivahetuse igijäävusse.

Vajame paigavaimu ja kodutunnet, kus isamaa on rahvuse kodu … aga meie müüme enda põlisväärtused – maa ja metsa – välismaalastele.“ Jaan Eilart on tõdenud juba ammu, et selle asemel kultiveeritakse meile vägivallakultuuri, mida võib pidada koolitulistajate õppematerjaliks.

Kirjanike Majja kokkutulnud tõdesid nukralt, et Riigikogu võimukoridorides ja korrumpeerunud onupojapoliitika tingimustes on keeruline seista ühiskonna põhiväärtuste eest. Allakirjutanul oli seejuures hea võimalus pöörata kohaletulnute tähelepanu sellele, et seesama tulemusteta omavaheline vaidlus ja perspektiivitus on tingitud sellest, et rahval ja kogukondadel puudub võimalus riigi juhtimisele kaasa rääkida.

Vajadus otsedemokraatiaks on enam kui põletav. See on eluliselt oluline! Inimesi võõrutab „omast“ riigist asjaolu, et Toompea elab omas mullis, millel on väga vähe kokkupuutepunkte reaalse eluga. See tõttu on minulgi hea meel seista EKRE valimisprogrammi taga – selle teostumisel saab Eesti poliitiline elu elutervemaks ja inimlähedasemaks. „Haritud ja kultuurse Eesti eest“ on selle programmi hästi läbi mõeldud osa, siin on arvestatud reaalse elu vajadustega ja võimalustega. Kõlab küll loosunglikult, ent ilustama ma seda mõtet ja veendumust ei peagi. Nii lihtsalt on.”

Kommentaarid